Sõõro külakool: erinevus redaktsioonide vahel

[[Gustav Mootse]], kes oli Sõõro külakooli õpilane aastatel 1893–1897, kirjeldab oma mälestustes uut koolimaja, kui tolle aja mõiste järgi moodsat ehitist – väljast laudadega vooderdatud ja ookerigaookriga värvitud, laastukatuse ja valgeks lubjatud korstnaga. Ta kirjutab järgmiselt: “Väikesest lagedast õuest viis kolmeastmeline trepp eeskotta, sealt otse edasi uks koolmeistri- ja paremat kätt klassituppa. Viimane oli seest krohvitud ja valgeks lubjatud, samuti ka lagi. Klassitoas oli kaks rida värvimata koolipinke (igas pingis võis vabalt viis õpilast istuda) – hommiku poolt tütar- ja õhtu pool poisslastele, samuti ka riidenagid kummalegi sugupoolele. Ukse kõrval laial pingil seisis toober joogiveega ja plekist kruusike. Hommikupoolsel seinal rippus suur venekeelne maateaduste kaart „Euroopa-Venemaa“, lõunapoolsel seinal paar renessansimeistri Corregio koopiat, koolmeistrituppa viiva ukse kõrval suur seinakell ja paremal pool nurgas orel. Kateeder asus seljaga vastu ahju, selle kõrval (tütarlaste poolel) klassitahvel ja kesk klassituba suur laelamp. Koolipinke oli kummaski reas vist viis. Esimestes ridades istusid kolmandat talve iga päev käijad, nende taga teist, siis esimest kuna viimane rida oli väikeste, laupäeviti käijate jaoks”.<ref>G. Mootse. (2003). Mineviku mälestused. 1 (lk 106), ''Võnnu kihelkonna ajaraamat.'' Võnnu Laulu- ja Mänguselts "Lõoke". 142 lk. </ref>