[[Pildirüüste|Ikonoklasm]]i mingis kultuuris laiemas mõttes iseloomustab sellele kultuurile iseloomulike ja omaste kujutiste, [[sümbol]]ite või [[mälestusmärk]]ide hävitamine, tavaliselt religioossetel või poliitilistel ajenditel, sõna kasutatakse ka ülekantud tähenduses pühaks peetavate tõekspidamiste purustamise kohta<ref>[http://kn.eki.ee/?Q=ikonoklasm e-keelenõu. - Eesti Keele Instituut]</ref>. Inimesi, kes toetavad ikonoklasmi, nimetatakse ikonoklastideks (εἰκονοκλάσται 'pildilõhkujad'), ja vastupidi – neid, kes toetavad ikoonide vms religioossete kujutiste austamist, nimetatakse ikonoduulideks (εἰκονόδουλοι) või ikonofiilideks (εἰκονόφιλοι). Need terminid ei pärine Bütsantsi ajaloost ega Bütsantsi ikonoklasmi kaasajast, vaid neid kasutasid laiemas tähenduses [[17. sajand]]i ajaloolased; Bütsantsi ajalooga seoses hakati neid rohkem kasutama alles [[20. sajand]]i lõpul.
Bütsantsi ikonoklasmi [[Teoloogia|teoloogiliseks]] lähtepunktiks oli [[Vana testament|Vana testamendi]] [[Kümme käsku|kümnest käsust]] pärinev keeld "teha kuju ega mingisugust pilti [...]" ([[Teine Moosese raamat]] 20:4-5<ref>https://www.piibel.net/b2/?q=2Ms+20</ref>, [[Viies Moosese raamat]] 5:8<ref>https://www.piibel.net/b2/?q=5Ms%205</ref>). Bütsantsi impeeriumi kaks ikonoklasmiperioodi 8. ja 9. sajandil võtsid selle kirjakoha aluseks aruteludes pühade kujutiste, sealhulgas [[Kristus]]e, [[Jumalasünnitaja]] ja [[pühak]]ute kujutiste kohasuse üle, muutuste tõttu [[õigeusk|õigeusu]] jumalateenistuses, mis kaasnesid sotsiaalsete ja poliitiliste murrangutega Bütsantsis 7. sajandil.
