Naturalism (filosoofia): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel
Vaher (arutelu | kaastöö)
Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel
16. rida:
Kaasaegsed naturalistlikud seisukohad, mis põhinevad evolutsioonilise ja inimbioloogia leidudel ning üritavad bioloogia abil selgitada traditsioonilisi epistemoloogilisi, sotsiaalteaduslikke ja psühholoogilisi probleeme, on [[evolutsiooniline epistemoloogia]] ja [[sotsiobioloogia]]. Selliseid lähenemisi nimetavad vastased [[Biologism|bioloogilisteks.]]
 
Kuivõrd loodusteaduste naturalistlikku eristamist saab argumenteerimisega ise põhjendada, jääb arutelus vaieldavaks. Loodusevastased peavad seetõttu maailma naturalistlikku perspektiivi sageli alusetuks hoiakuks, mis ei ole mingil juhul teistest maailmavaadetest või veendumuste süsteemidest parem. <ref>Etwa [[Paul Feyerabend]]: ''[[Erkenntnis für freie Menschen]].'' Veränderte Ausgabe. Suhrkamp Verlag, Frankfurt 1980, ISBN 3-518-11011-X, S. 45.</ref>
 
=== Religioossete ideede kriitika ===
24. rida:
Religioonidega seoses on sellel kaks tagajärge. Ühest küljest ei tohiks olla religioosseid nähtusi, mis põhimõtteliselt välistaksid teadusliku kirjelduse. See tähendab ebaolulise [[Jumal|Jumala]], aga ka kõigi üleloomulike nähtuste, näiteks imede või üleloomulike kogemuste, tagasilükkamist. Lisaks sisaldab selliselt mõistetud naturalism ka positiivset teesi, et religioosseid nähtusi saab teaduslikult uurida. Selles mõttes naturaliseeritud [[religioonifilosoofia]] võib leida [[Ludwig Feuerbach]]<nowiki/>il , kes seletas religioosseid nähtuseid sotsiaal-psühholoogiliselt. Loodusteadlaste jaoks võivad religioonid kui psühholoogilised, sotsiaalsed või bioloogilised nähtused olla ka teadusuuringute objektid. Sellised teaduslikud uuringud toimuvad näiteks [[Religioonipsühholoogia|religioonipsühholoogias.]] Uuem distsipliin on nn neuroteoloogia, mille käigus tuleb luua seosed ajuprotsesside ja usuliste kogemuste vahel.
 
Isegi tänapäeval võib täheldada, et naturalism on seotud selle esindajate seas ründava [[Ateism|ateistliku suhtumisega.]] Näiteks võib tuua [[Daniel Dennett]] ja [[Richard Dawkins]]. Teisalt mängib religioossete nähtuste küsimus praeguses naturalismi teemalises vaidluses vaid alluvat rolli. Eelkõige ei saa naturalismi määratleda religioonikriitiliste aspektide osas, kuna enamik tänapäevaseid naturalismi suhtes kriitilisi seisukohti ei ole seotud religioossete ideedega. Niisiis on tänapäevases naturalismi kriitikas kesksel kohal kultuuri- ja inimteaduste autonoomia pooldamine või teaduse teadusteooriate [[Vaim (mens)|probleemide väljatoomine.]] Kaasaegsete anti-loodusteadlaste teine teema on tänapäevaste [[Subjektiivsus|loodusteaduste subjektiivsus]] ja perspektiivsus. Kõik need küsimused ei sõltu religioossetest küsimustest, mistõttu ei saa religioonikriitikat pidada tänapäeva naturalismi määravaks tunnuseks. Lisaks on teiste seas Gerhard Lenski ja Robert Mertoni sõnul tänapäevased religioossed veendumused ja konfessioonist motiveeritud käitumismallid tänapäevase[[protestantism]] ja [[pietism]] loonud olulised alused tänapäeva loodusteadustele. <ref>I. Bernard Cohen (Hrsg.): ''Puritanism and the Rise of Modern Science: the Merton Thesis.'' Rutgers University Press, 1990, ISBN 0-8135-1530-0.</ref> <ref>Piotr Sztomka: ''Robert K. Merton.'' In: George Ritzer (Hrsg.): ''Blackwell Companion to Major Contemporary Social Theorists.'' Blackwell Publishing, 2003, ISBN 1-4051-0595-X, Google Print, S. 13.</ref>
 
=== Realism ===
44. rida:
 
Metoodilise naturalismi keskne eeldus on pigem sõltumatu, filosoofilise meetodi tagasilükkamine, mis eelneb ja põhjendab empiirilist uurimistööd. Näiteks kirjutab Quine „teadmisest, et tõelus tuleb tuvastada teaduse enda raames, mitte varasemas filosoofias” ja „täppisteaduses loobutakse esimese filosoofia eesmärgist„. <ref>Willard van Orman Quine: ''Theorien und Dinge.'' Suhrkamp, Frankfurt am Main, S. 35, S. 89.</ref> Sõltumatute filosoofiliste meetodite tagasilükkamine tähendab eelkõige loobumist [[a priori]]<nowiki/>st. Maailma kogemustest sõltumatu a priori teadmus vastandub empiirilistele teadmistele. Apriori argumente võib leida ühelt poolt [[Filosoofia ajalugu|filosoofia ajaloo]] suurtest metafüüsilistest süsteemidest. Klassikaline näide sellest on [[Immanuel Kant]], kes väitis ''Puhta mõistuse kriitikas'', et [[ruum]] ja [[aeg]] pole inimesest sõltumatu tõeluse osa. Seda saab aga näidata ainult a priori („transtsendentaalse“) argumendi kaudu, kuna kõik empiirilised teadused eeldavad juba ruumi ja aega. Metoodilised täppisteadlased tahavad sellise a priori metafüüsika asendada empiiriliste uuringutega. Teisest küljest on metoodiline naturalism suunatud ka klassikalise [[Analüütiline filosoofia|analüütilise filosoofia]] vastu, mis eeldas, et mõisteanalüüs oli a priori filosoofiline meetod. Kontseptuaalne analüüs peaks olema a priori, kuna see viitab ainult sõnade [[Tähendus|tähendusele]], mitte maailmale. Analüütilise lause klassikaline näide on “Kõik poissmehed on vallalised”. Kui teate sõnade tähendust, siis teate, et see lause vastab tõele. Sellise lause kinnitamiseks pole vaja empiirilist uuringut läbi viia. Analüütilises filosoofias tuleks a priori alusel uurida keskseid filosoofilisi termineid nagu „[[teadmised]]” või „[[õigustus]]”.
 
Quine'i traditsiooni loodusteadlased lükkavad kontseptuaalse analüüsi a priori distsipliinina tagasi. 1951. aastal ''[[Empirismi kaks dogmat|väitis Quine essees Kaks empiirilisuse dogmat]]'', et põhimõttelist vahet ei ole a priori analüütilisel ja empiiriliselt sünteetilisel väitel. <ref>Willard van Orman Quine: ''Two Dogmas of Empiricism.'' In: ''Philosophical Review'', 1951.</ref> Hiljem väitis Quine, et a priori teadmiste kaotamine peab kaasa tooma ka traditsioonilisest filosoofilisest [[Epistemoloogia|epistemoloogiast]] loobumise: kui inimeste kognitiivseid võimeid a priori ei uurita, tuleb piirduda empiiriliste uuringutega. Ja empiirilisi uuringuid ei tehta mitte filosoofia, vaid [[Kognitiivne psühholoogia|kognitiivse psühholoogia]] kaudu. <ref name="Qu">[[Willard van Orman Quine]]: ''Naturalisierte Erkenntnistheorie.'' In: ders.: ''Ontologische Relativität und andere Schriften.'' Reclam, Stuttgart 1975, S. 105.</ref> Quine'i puhul peaks naturalistlik epistemoloogia lõpuks sulanduma empiirilisse [[Tunnetusteadus|kognitiivteadusesse]] . Mõned loodusteadlased ei lähe aga nii kaugele ja lihtsalt väidavad, et kaasaegne epistemoloogia peab üha enam hõlmama teaduste teadmisi.
 
== Naturalism epistemoloogias ==
 
=== Tugev epistemoloogiline naturalism ===
Tänapäeva filosoofias eristatakse sageli tugevat ja nõrka epistemoloogilist naturalismi. <ref>Siehe etwa: [[Mircea Flonta]]: ''Gemäßigter und radikaler erkenntnistheoretischer Naturalismus.'' In: Geert Keil, Herbert Schnädelbach (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 163–186.</ref> Kui tugev naturalism püüab lõppkokkuvõttes täielikult lahustada inimteadmiste filosoofilise analüüsi empiirilises [[Tunnetusteadus|kognitiivteaduses]], siis nõrgad epistemoloogilised loodusteadlased vaid deklareerivad, et epistemoloogiat tuleb täiendada ja muuta empiiriliste uuringutega. Tugeva naturalismi programmi klassikalise sõnastuse leiab Quine'i esseest ''Epistemology Naturalized'': „Aga miks kõik need leidlikud rekonstruktsioonid, kõik need võlumised? Lõppkokkuvõttes on teie sensoorsete retseptorite stimuleerimine ainus asi, mis teil oli, et saada oma maailmast pilt. Miks mitte proovida välja mõelda, kuidas see konstruktsioon tegelikult toimib? Miks mitte rahul olla psühholoogiaga? " <ref name="Qu">[[Willard van Orman Quine]]: ''Naturalisierte Erkenntnistheorie.'' In: ders.: ''Ontologische Relativität und andere Schriften.'' Reclam, Stuttgart 1975, S. 105.</ref>
 
Aga kuidas täpselt kujutleda sellist epistemoloogia asendamist empiiriliste teadustega? Täppisteadlaste klassikaline näide on terminite “ [[Teadmine|teadmised]] ” ja “õigustus” analüüs. [[Platon|Platoni]] ''[[Theaitetos (Platoni dialoog)|Theaetetuse]]'' ettepaneku järgi määratleti teadmiste mõiste epistemoloogias tõese, õigustatud arvamusena. Selline kontseptuaalne analüüs tundub esmapilgul väga veenev: kui keegi teab, et Brasiilia on Ladina -Ameerika kõige rahvarikkam riik, siis peab tal olema ka oma arvamus. Kuid ainult ühest arvamusest ei piisa, sest valedest arvamustest ei saa rääkida kui teadmistest. Nii et ainult teadmistest ei piisa, et saada õige arvamus. Näiteks võib teil olla järgmise loosimisnumbri kohta õige arvamus, kuid see ei tähenda, et ''teate,'' milline on järgmine loterii number. Siin ei saa rääkida “teadmistest”, sest sellist tulevast sündmust ei saa oma arvamusega veenvalt põhjendada. Selles mõttes eeldas klassikaline epistemoloogia, et teadmised määratletakse kui tõene, õigustatud arvamus.
 
Aastal 1963 avaldas filosoof [[Edmund Gettier]] essee, milles ta sõnastas Gettieri probleemi: Tundub, et on olukordi, kus inimesel on õigustatud ja tõene arvamus, kuid tal pole veel teadmisi.<ref>[[Edmund Gettier]]: ''Is Justified True Belief Knowledge?'' In: ''Analysis'', 1963.</ref> Tundus, et klassikaline mõistete analüüs ebaõnnestus ja filosoofid asusid peagi pakkuma uusi määratlusi. 1967. aastal juhtis Alvin Goldman arutelu uude suunda, väites, et põhjuste ja ratsionaalsete argumentide analüüs ei lähene teadmiste mõistele. Pigem tekib teadmine [[Põhjuslikkus|põhjuslikust]] ja seega empiiriliselt kontrollitavast seosest.<ref>[[Alvin Goldman]]: ''A Causal Theory of Knowing.'' In: ''The Journal of Philosophy'', 1967, S. 335–372.</ref> Kui vaatate loterii numbrite ilmumist ja avastate, et olete võitnud, omandate teadmisi, sest loositud numbrite ja omandatud arvamuse vahel on usaldusväärne põhjuslik seos. Kui seevastu on sul tõeline arvamus, et võidad loterii teatud numbrikombinatsiooniga, siis pole küsimus teadmistes, kuna põhjuslikku seost (veel ilmumata) numbrite ja sinu arvamuse vahel pole.
 
Goldmani analüüs on naturalistlik selle poolest, et see püüab empiiriliselt kontrollitava seose kaudu määratleda mõisteid „teadmised” ja „õigustus”. Kui soovite teada saada, kas teatud arvamus on õigustatud või esindab teadmisi, ei pea te vaatama inimese põhjendusi ja argumente. Pigem tuleb kontrollida, kas isiku arvamus on asjakohaselt põhjuslik. Tugevad epistemoloogilised täppisteadlased soovivad selliseid väiteid üldistada: inimteadmiste analüüs ei nõua midagi muud kui arvamuste ja nende põhjuste vaheliste põhjuslike seoste uurimist.
 
=== Normatiivsuse vastuväide ===
Naturalistliku epistemoloogia kontseptsiooni vastu on sageli väidletud, et epistemoloogia ja täppisteadused käsitlevad põhimõtteliselt erinevaid teemasid. Näiteks Jaegwon Kim tõi välja, et epistemoloogia on normatiivne ettevõtmine.<ref>[[Jaegwon Kim]]: ''What Is Naturalized Epistemology?'' In: ''Philosophical Perspectives,'' 1988.</ref> Käsitledes normatiivseid avaldusi - vastupidiselt [[Kirjeldus|kirjeldavatele]] avaldustele - pole küsimus, milles on asi. Pigem kirjeldavad nad, mis peaks olema. Näiteks väide "CO<sub>2</sub> heitkogused peaksid vähenema" on normatiivne ja väide "CO<sub>2</sub> heide peaks vähenema" on kirjeldav. Kim juhib tähelepanu sellele, et epistemoloogia tegeleb sisuliselt normatiivsete küsimustega, näiteks püstitab ta küsimuse, millistele tingimustele arvamused peaksid vastama, et neid saaks põhjendatuna aktsepteerida. See ei esita kirjeldavat küsimust kriteeriumide kohta, mille järgi inimesed ''de facto'' peavad väiteid õigustatuks. Kui epistemoloogia tegeleb normatiivsete küsimustega, siis täppisteadused piirduvad kirjeldavate teemadega. Täppisteadused kirjeldavad, mis on nii ja mitte seda, mis peaks olema.
 
Kui aktsepteerida epistemoloogiat kui normatiivset ja täppisteadust kui kirjeldavat, siis pole enam lihtne mõista, kuidas epistemoloogia võiks asendada täppisteadustega. Täppisteadustel ei tundu olevat midagi epistemoloogiliste küsimuste kohta öelda, sest need käsitlevad täiesti erinevat teemat. Quine'i traditsiooni tugevad täppisteadlased vastavad sellele vastuväitele, nõustudes, et traditsioonilise normatiivse epistemoloogia küsimustel pole naturalismi programmis kohta.<ref name="Qu">[[Willard van Orman Quine]]: ''Naturalisierte Erkenntnistheorie.'' In: ders.: ''Ontologische Relativität und andere Schriften.'' Reclam, Stuttgart 1975, S. 105.</ref> Quine selgitab, et traditsiooniline epistemoloogia ebaõnnestus oma programmiga, milles esitati põhjenduste kriteeriumid. Ebaõnnestunud filosoofilise programmi asemel tuleks pigem orienteeruda sellele, mida teadustes õigustuseks tegelikult aktsepteeritakse.
 
Sellise radikaalse kõrvalekalde klassikalisest epistemoloogiast lükkab isegi enamik täppisteadlasi tagasi. Nad väidavad, et lõppkokkuvõttes ei saa ilma normatiivse küsimuseta „Millal peaksime väidet õigustatuks pidama?”. Ka teadlased peavad endalt küsima, millal tõendeid kaaluda ja millal mitte. Tugev epistemoloogiline naturalism on seetõttu sageli nõrga naturalismi vastu. See ei taha asendada normatiivset epistemoloogiat teadustega, vaid pigem täiendada seda empiiriliste teadmistega. Seda silmas pidades kirjutab [[Susan Haack]]: „Kognitiivse teaduse tulemused võivad olla olulised traditsiooniliste epistemoloogiliste probleemide lahendamisel ja nende kasutamine sel eesmärgil on õigustatud.“ <ref>[[Susan Haack]]: ''Evidence and inquiry : towards reconstruction in epistemology.'' Blackwell, Oxford 1996, ISBN 0-631-19679-X.</ref> Samas viitavad naturalistlike teooriate kriitikud, et nad ei kahtle üldse selles, et empiirilistel andmetel on oma osa epistemoloogias. Järelikult kipuvad nõrgad epistemoloogilised loodusteadlased ja naturalismi kriitikud eriarvamusele jääma selle üle, kui suur on empiiriliste andmete roll epistemoloogias ja kus see on kasulik.
 
== Metoodilise naturalismi kriitika ==
Epistemoloogiline naturalism on metoodilise naturalismi üldisema programmi keskne osa. Metoodilist naturalismi määratleb selle seos teaduslike meetoditega. Kõige tugevamas versioonis väidetakse, et lõppkokkuvõttes viivad maailma tõeliste kirjeldusteni ainult täppisteadused ja pole olemas täppisteadustest sõltumatut filosoofilist meetodit. Selline radikaalne naturalism peab leppima vastuolulisuse vastuväitega, kuna metoodilise naturalismi väited ei ole ilmselgelt ise teaduslikult põhjendatud väited. See radikaalse naturalismi probleem on tuntud [[Positivism|positivismi]] ajaloost ja selles sõnastatud tähenduskriteeriumidest. [[Ludwig Wittgenstein]] selgitas ''1918. aastal valminud raamatus "[[Loogilis-filosoofiline traktaat|Tractatus]]"'', et lõppkokkuvõttes on mõtet ainult empiiriliselt kontrollitavatel väidetel. Talle oli aga selge, et lause "Ainult empiiriliselt kontrollitavad väited on tähendusrikkad" ei ole iseenesest empiiriliselt kontrollitav ja peab seetõttu olema oma kriteeriumide järgi mõttetu. Wittgenstein tegi sellest järelduse: „Minu lauseid seletatakse sellega, et need, kes mind mõistavad, peavad neid lõpuks mõttetuks. [...] Ta peab neist lausetest üle saama, siis näeb ta maailma õigesti. „Selles kontekstis nähakse tavaliselt Wittgensteini kuulsaid sõnu:„ Sellest, millest ei saa rääkida, tuleb sellest vaikida."<ref>[[Ludwig Wittgenstein]]: ''[[Tractatus Logico-Philosophicus]]'', 1922, Abschnitte 6.54 und 7.</ref>
 
Kui metoodilised loodusteadlased tahavad pääseda varase Wittgensteini probleemist, on neile avatud erinevad teed. Ühest küljest saavad nad hakkama ilma üldiste tähendusavaldusteta ja järgivad ilma igasuguse filosoofilise põhjenduseta lihtsalt loodusteaduste meetodeid. Sel juhul jääb aga selgusetuks, ''miks'' peaks eriti eelistama teaduslikke meetodeid. Kui täppisteadlane ei õigusta oma eristamist teaduslike meetoditega, võib naturalismi kriitik süüdistada teda peegeldamatus kallutatuses. Peter Janich selgitab: „Sel juhul on täppisteadlane nagu eduka jalgpallimeeskonna fänn, kes liitub linna võidukäiguga”.<ref>[[Peter Janich]]: ''Szientismus und Naturalismus.'' In: Geert Keil, Herbert Schnädelbach (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 291.</ref> Teisest küljest võib metoodiline täppisteadlane vabalt filosoofilist põhjendust eristada teaduslikest meetoditest. See samm aga eeldab, et loodusteadlane piirab oma teesi radikaalsust. Kui ta esitab naturalismi filosoofilise põhjenduse, ei saa ta samal ajal põhimõtteliselt filosoofilisi meetodeid tagasi lükata. Selles mõttes nõuab Vollmer minimaalset metafüüsikat, mis välistab filosoofia ajaloo suured metafüüsilised süsteemid.<ref name="Vol">[[Gerhard Vollmer]]: ''Was ist Naturalismus?'' In: [[Geert Keil]], [[Herbert Schnädelbach]] (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 46–67.</ref> Selline seisukoht peab aga selgitama, kuidas saab eraldada vastuvõetavat, lubatud minimaalset metafüüsikat vastuvõetamatust, üldisest metafüüsikast.
 
== Naturalism teadvusfilosoofias ==
Inimene ise peab end naturalistlike teooriate keskseks “probleemiks”. Ühest küljest saab seda kirjeldada töppisteadustega, inimese bioloogia on selle ilmekas näide. Samal ajal näivad teaduslikud kirjeldused hõlmavat vaid osa inimesest: inimene on ''loomulik'' olevus, kuid samas on ta ''kultuuriline'' olevus, kes organiseerub sotsiaalsetesse kogukondadesse, omab ajalugu ning loob kunsti ja kirjandust. <ref>Für eine Erörterung des Begriffspaars „[[Kultur]]“ – „Natur“ aus naturalismuskritischer Perspektive siehe [[Dirk Hartmann]] und Peter Janich (Hrsg.): ''Die kulturalistische Wende – zur Orientierung des philosophischen Selbstverständnisses.'' Suhrkamp, Frankfurt 1998, ISBN 3-518-28991-8.</ref> Kultuuriline aspekt seevastu tundub olevat arusaadav vaid seetõttu, et inimesed on keerulise mõistusega olendid – kuna neil võivad olla soovid, tunded, mõtted ja mälestused ning nad valdavad keelt oma vaimsete võimete toel. Seetõttu ei piisa sellest, kui täppisteadlane viitab inimesele või inimese neurobioloogilistele uuringutele. Kui ta tahab esindada üldist naturalistlikku programmi, peab ta ka näitama, et vaimsed aspektid ei lähe vastuollu naturalistliku ütlusega "Kõik on loodus".
 
=== Tahtlikkus ===
[[Fail:Franz_Brentano.jpeg|pisi| Franz Brentano]]
Alates [[Franz Brentano|Franz Brentanost]] on tahtlikkus olnud meele keskne omadus. 1874. aastal avaldatud raamatus „ ''Psühholoogia empiirilisest vaatenurgast” ütles Brentano:''
 
: "Iga psüühilist nähtust iseloomustab see, mida keskaja skolastikud ''nimetasid objekti tahtlikuks (ka tõenäoliselt mentaalseks) olematuseks'', ja see, mida me, kuigi mitte ühemõtteliselt väljendades, sisu seost, suunaga objekti poole (mida / siin ei tule mõista kui tõelust) või mida nimetataks immanentseks objektiivsuseks. Igaüks sisaldab midagi objektina iseenesest, kuigi mitte igaüks samal viisil. Kujutluses esitatakse midagi, kohtuotsuses tunnustatakse või lükatakse tagasi midagi, armastatakse armastuses, vihatakse vihkamises, soovitakse soovides jne. See ''tahtlik olematus'' on omane ainult psüühilistele nähtustele. Ükski füüsiline nähe ei näita midagi sellist."<ref name="FB-124">[[Franz Brentano]]: ''Psychologie vom empirischen Standpunkte.'' 1874, S. 124.</ref> <small>(kursiiv lisatud)</small>
 
Tahtlikke sündmusi iseloomustab asjaolu, et need on millegagi seotud. Lihtsad näited võivad selle selgeks teha: Mõte lehmal heinamaal on seotud heinamaa lehmaga, mälestus viimasest teekonnast on seotud viimase teekonnaga. Ainult selle tahtliku viite abil on võimalik mõista vaimse seisundi edasisi omadusi. Mõtted võivad olla tõesed või valed, sest need on seotud millegagi välismaailmas. Mõte “Heinamaal on lehm” peab paika, kui heinamaal on tõesti lehm, ja on vale, kui näiteks hobust peetakse pimedas ekslikult lehmaks.
 
Kui teadvusfilosoofias vaieldakse vaimu loomulikuks muutmise üle, on küsimus tavaliselt tahtlikkuse teaduslikus seletuses. Vaata ka seost [[Tähistatav|tähistatava]] ja [[tähistaja]] vahel.
 
== Viited ==
 
[[Kategooria:Epistemoloogia]]
[[Kategooria:Ülevaatamata tõlgetega leheküljed]]