Johann Sebastian Bach: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
osa vigu
PResümee puudub
54. rida:
5. juulil [[1722]] suri Leipzigi [[Tooma kirik (Leipzig)|Tooma kiriku]] kantor [[Johann Kuhnau]] ja koht jäi vakantseks. Pärast keskpäraste kandidaatide väljapraakimist jäi sõelale neli meest: Johann Fasch (kapellmeister Anhalt-Zerbstist), [[Georg Philipp Telemann]] (muusikadirektor Hamburgist), [[Christoph Graupner]] (kapellmeister Darmstadtist) ja Bach. Telemann sai aga just sel ajal Hamburgist palgakõrgenduse ning otsustas jääda sinna, loobudes kandideerimisest Leipzigisse. Kuna Bachi ülejäänud konkurente nende õukondadest vabaks ei lastud, jäi koht temale.<ref>Geck, lk 88</ref> Protokolli kirjutas apellatsioonikohtunik Abraham Christoph Platz: "... et nüüd pole võimalik parimaid saada, tuleb võtta keskpärane ..."<ref>Geck, lk 83</ref> Oma kantoriproovi sooritas Bach 7. veebruaril 1723 Tooma kirikus, kui esiettekandele tulid kaks selleks puhuks kirjutatud [[kantaat]]i: "Jesus nahm zu sich die Zwölfe" (BWV 22) ja "Du wahrer Gott und Davids Sohn" (BWV 23).<ref>Geck, lk 89</ref> Koos Tooma kantori ülesannetega kaasnes muusikadirektori töö neljas Leipzigi linnakirikus. Bachi tööülesannete hulka kuulusid muu hulgas poistekoori juhatamine ning pühapäevadeks ja suuremateks kirikupühadeks vokaalmuusika kirjutamine. Seepärast pärinebki Leipzigi perioodist, eriti aga selle esimestest aastatest suur hulk kirikumuusikat. Näiteks kirjutas Bach Leipzigi perioodi alguses aastas ainuüksi umbes 60 kirikukantaati.{{lisa viide}}
 
Perioodi tähtsamateks teosteks on missa h-moll, [[Johannese passioon]], [[Matteuse passioon]], "Lihavõtteoratoorium", "Jõuluoratoorium", "ClavierübungKlaveriharjutused", [[Muusikaline ohver|"Muusikaline ohver"]], [[Fuugakunst|"Fuugakunst"]], [[Hästitempereeritud klaviir|"Hästitempereeritud klaviiri"]] II osa jpt.{{lisa viide}}
 
===Surm ja Bachi muusika taassünd===
64. rida:
 
==Looming==
Oma eluajal oli Bach tuntud küll orelimängija ja -hindajana<ref>Geck, lk 21–22</ref> ning kapellmeistrina<ref>Geck, lk 143</ref>, kuid mitte heliloojana. Tema kuulsus heliloojana jäi tagasihoidlikuks suuresti seetõttu, et ta toimetas eluajal trükki vaid neli teost ([[Clavierübung]]"Klaveriharjutused" I-IV). Bach on aegade suurimaid [[polüfoonia]]meistreid, ta armastas [[fuugavorm]]i ja viis selle kõrgeimale tasemele.<ref>Geck, lk 155</ref> Bachi loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega. Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus.<ref>http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_sebastian_bach_jane.htm</ref> Bach polnud uuendaja, vaid pigem temale eelnenud kolme sajandi muusikatraditsioonide kokkuvõtja ning sinna kuulunud stiilide ja vormide täiuslikkuseni arendaja.<ref>http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/bach_kaidikobar.htm</ref> Bach on loonud kõikides tema ajal eksisteerinud kunstmuusikažanrides peale [[ooper]]i. Kokku on Bachilt säilinud üle 1000 teose, mille [[Wolfgang Schmieder]] kandis 1950. aastal Bachi teoste kataloogi ([[Bach-Werke-Verzeichnis|"Bach Werke Verzeichnis"]] – BWV).{{lisa viide}}
 
===Kammermuusika===
74. rida:
 
===Klaviirimuusika===
[[Klaviirimuusika]]t (muusikat klahvpillidele, millel on vaid üks klaviatuur) kirjutas Bach peamiselt [[Köthen]]is, eesmärgiks õpetada nendeselle kauduabil oma vanematele poegadele pillimängu ja [[Helilooming|kompositsioon]]i aluseid. Neist teostest tehniliselt lihtsaimad on kogutud "[[Wilhelm Friedemann Bachi noodivihik]]usse" ja "[[Anna Magdalena Bachi noodivihik]]usse". Pisut raskemad, kuid siiski puhtalt õppeotstarbelised teosed on kahe- ja kolmehäälsed [[inventsioon]]id, väikesed [[prelüüd]]id ja [[fuuga]]d. Hoopis keerulisemad on aga "[[Hästitempereeritud klaviir]]i" (HTK) 1. ja 2. vihikusse kogutud 24 prelüüdi ja fuugat (vihiku kohta) kõikides mažoor- ja minoorhelistikes. Seejuures on Bach esimene terves muusikaajaloos, kes kasutab süstemaatiliselt ja täielikult ära kogu helistike ringi. Uuenduslike HTK teoste kõrval kirjutab Bach ka traditsioonilises [[klavessiin]]imuusika stiilis tantse, mis on kogutud kolme kuueteoselisse [[süit|süidikogumikku]]: "[[Inglise süidid]]", "[[Prantsuse süidid]]" ja 6 ''[[partita]]''<nowiki/>'t (itaalia süiti).<ref>Siitan, lk 246–247</ref> Kahe manuaaliga klavessiinile on loodud "Itaalia kontsert". 1741. aastal trükis ilmunud "Goldbergi variatsioonid" koosnevad aariast ja 30 variatsioonist. Seda peetakse variatsioonivormi üheks silmapaistvamaks näiteks ja barokiajastu üheks ulatuslikumaks klahvpilliteoseks.
 
===Oratoriaalsed suurteosed===
89. rida:
 
===Orelimuusika===
Bach, kes oli oma elu ajal tuntud eelkõige [[orel]]ivirtuoosi ja -hindajana, kirjutas mõistagi suurel hulgal orelimuusikat. Oma teostes ühendas ta Lõuna-Saksa stiili ([[Johann Pachelbel|Pachelbel]], [[Johann Jakob Frohberger|Froberger]], kellest kuulis venna juures õppides) ja Põhja-Saksa stiili, mida Bach kuulis oma eeskujudelt [[Dietrich Buxtehude|Buxtehudelt]] ja [[Johann Adam Reinken|Reinkenilt]]. Eriti tugevaid Buxtehude mõjutusi on tunda Bachi tuntuimas oreliteoses – tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565). Selles ei ole muidugi midagi imekspandavat, sest helilooja kirjutas selle varsti pärast 1705.–1706. aasta [[Lübeck]]i reisi, mille eesmärgikseesmärk oli kohtumine Buxtehudega. [[Arnstadt]]i ja [[Mühlhausen]]i perioodid olid Bachi jaoks orelimuusika poolest viljatumad, kuna sealsed kirikud soosisid jumalateenistuste tagasihoidlikumat muusikalist kujundamist. Märkimisväärseim osa Bachi oreliteostest on komponeeritud [[Weimar]]is, kus sealne lossikirik andis heliloojale täieliku ideelise vabaduse. Tutvus [[Antonio Vivaldi|Vivaldi]] muusikaga lisas nüüd Bachi orelimuusikasse ka itaalia [[kontsert (barokk)|kontserdi]] väljenduslaade. Pärast Weimarit polnud Bachi töökohustused enam oreliga seotud, seepärast on hilisemas elus oreliteoste osakaal marginaalne.<ref>Siitan, lk 244–245</ref>
 
===Orkestrimuusika===
Orkestrimuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ja Leipzigis, kus tema käsutuses olid väga kõrgel tasemel orkestrid. [[Köthen]]is aitas ilmaliku instrumentaalmuusika kirjutamisele kaasa ka seal valitsenud ning kirikus kunstmuusikat tauninud [[kalvinism]]. Peamised žanrid, milles Bach orkestriteoseid kirjutas, olid [[Kontsert (barokk)|kontsert]] ja [[orkestrisüit|süit]]. Neist esimeses jäljendas ta [[Antonio Vivaldi|Vivaldi]] soolokontserdi vormi, kuid lisas sinna endale omase polüfoonia. Seega olid tema orkestrimuusikas kõik partiid võrdsed, igal pillil oli täita justkui solisti roll. [[1721]]. aastal kogus Bach kokku oma kuus parimat orkestriteost ning saatis need pühendusega Brandenburgi markkrahvile. Kuigi kontserte Brandenburgi õukonnas kunagi ei esitatud, osalt kontsertide ebatavaliste koosseisude tõttu, hakati neid hiljem nimetama [[Brandenburgi kontserdid|Brandenburgi kontsertideks]]. Brandenburgi kontserdis nr 5 on eriti virtuoosseks solistiks [[klavessiin]], mistõttu peetakse seda muuseas muusikaajaloo esimeseks klahvpillikontserdiks. Olulisel kohal Bachi orkestriloomingus on tema [[viiulikontsert|viiulikontserdid]], neist tuntuim on [[Kontsert kahele viiulile, keelpillidele ja basso continuole, d-moll, BWV 1043|Kontsertkontsert kahele viiulile, keelpillidele ja ''basso continuo'''le, d-moll (BWV 1043)]]. Paljudest viiulikontsertidest kirjutas Bach [[Leipzig]]is ka töötlused [[klavessiin]]ile ja orkestrile. Kui Bachi kontsertides on tunda tugevaid [[itaalia]] barokkmuusika mõjutusi, siis neljas säilinud orkestrisüidis on helilooja jäljendanud [[Prantsusmaa|prantsuse]] muusikat. Bachi orkestrisüite nimetatakse ka uvertüürsüitideks, sest kõikkõigi nelja puhul on teose esimeseks, pikimaks ning olulisimaks osaks prantsuse stiilis [[avamäng]] (''ouverture''). Ülejäänud osad on tantsud või karakterpalad. Viimase näiteks on ülemaailmse kuulsuse saavutanud "[[Badinerie]]" 2. süidist ja "[[Aaria (Bach)|Aaria]]" (tuntud ka ingliskeelse nimega "Air") 3. süidist.<ref>Siitan, lk 248–249</ref>
 
===Tuntud teosed===
119. rida:
:– Inglise süidid (6);
:– Prantsuse süidid (6);
:– partiitad (6) (Itaalia süidid, 6);
:– "Itaalia kontsert" ja "Prantsuse avamäng" klavessiinile;
:– "[[Hästitempereeritud klaviir]]" I ja II osa;
127. rida:
*"[[Fuugakunst]]" (BWV 1080);
*"[[Muusikaline ohver]]" (BWV 1079);
*Suursuur hulk oreliteoseid ([[tokaata]]d, [[fuuga]]d, [[orelimissa]], koraalitöötlused, [[fantaasia]]d).
*Viiulikontserdidviiulikontserdid, millest on säilinud kolm.{{lisa viide}}
 
Oma õpilastele ja lastele kirjutas ta lihtsamaid klaviiripalu: väikesi prelüüde ja fuugasid, 2- ja 3-häälseid inventsioone; tantse, millest osa on kogutud "Anna Magdalena noodivihikusse".{{lisa viide}}