|
| ISSN =
}}
'''Kultuur ja Elu''' (kuni 1959. aastani '''Kultuuritöötaja''') on eesti[[Eesti]] [[ajakiri]], mis ilmub aastast [[1958]].
[[Nõukogude aeg|NõukogudeVenemaa]] ajal[[okupatsioon]]i ajal oli Kultuur ja Elu [[Eesti NSV Kultuuriministeerium]]i ja [[Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu]] 1958. aastal asutatud kuukiri, mis käsitleskäsitleb eelkõigekultuurielu isetegevuslasteja loodud-lugu, kultuurikultuuriasutuste ja olituntud näitlejate tegevust, avaldab mälestusi mõeldudning kultuuritöötajatelugejate abistamisekskirju. Kultuur ja Elu avaldas muu hulgas lühi[[Näidend|näidendeid]], ajakirjas ilmus pikka aega [[fotokunst]]i rubriik. Aastal 1971 oli ajakirja tiraaž 30 000.<ref>Eesti Entsüklopeedia 5. köide, Tallinn, Kirjastus "Valgus" 1990, lk. 204</ref>,
1980. aastatel avaldas Kultuur ja Elu [[rahvuslus|rahvusliku]] kallakuga kultuurikirjutisi (autoriteks [[Mart Laar]], [[Sulev Valner]], [[Kalle Muuli]], [[Jüri Leesment]] jt) ja lisapoognatena [[KE Raamatukogu]] sarjas mitmeid kultuurilooliselt tähtsaid kordustrükke [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] eel [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigis]] ilmunud originaalteostest ja tõlgetest (mh [[Oswald Spengler]]i "[[Õhtumaa allakäik]]", [[Oskar Loorits]]a "[[Eestluse elujõud]]" ja [[Artur Adson]]i "Lahkumine").
2009. aasta seisuga annab ajakirja välja Markleis OÜ.
==Kriitika==
Meediakriitikas on Kultuuri ja Elu süüdistatud [[Neofašism|natsismilembuses]].<ref name="märka" /><ref name="sutrop" />
Kritiseerides Teises maailmasõjas kaotajate poolel sõdinud eestlaste kirjeldamist positiivses valguses ja sõja võitjate sooritatud [[sõjakuritegu]]de käsitlemist ajakirjas, väidab luuletaja [[Veiko Märka]]: "Leian ise, et kuigi eestlased said sõja ajal valida ainult kahe poolhullu diktaatori ja Eesti iseseisvuse surmavaenlase vahel, oli arukam poolevalik siiski [[Punaarmee]]. Esiteks on juhul, kui mõlemad võimalused tähendavad nagunii kodumaa reetmist, kasulikum sõdida võitja poolel, sest see toob sõdijale kaasa isiklikke hüvesid. (Ja enamasti tõigi.) Teiseks oli sõja ajal selge, et ainsad tõsiseltvõetavad Eesti iseseisvuse kaitsjad on USA ja Inglismaa. Nende liitlase koosseisus sõdides pidi olema vähemalt moraalselt kergem. Ja kuigi ameeriklastest ega brittidest aastakümneid reaalset kasu polnud, siis sedasama rahva moraali nad jõudumööda raadio ja muu propaganda abil ju ikka hoida aitasid." Kultuuri ja Elu hoiakuid illustreerib Märka näidetega nagu "Kõige naljakam on [[Wehrmacht]]i nimetamine vabastajateks.", "[[Adolf Hitler|Hitleri]] nime sünonüümina kasutab Kultuur ja Elu läbivalt hellitusväljendit Juht (lk 19 neljal korral), mis teeb lugemise eriti lõbusaks.", "Ajakirja suhtumise Hitleri-Saksamaasse Teise maailmasõja päevil võtab hästi kokku ühe seda teeninud eestlase lause: „Edukas algus, väärikas lõpp”." ja "Kultuur ja Elu aga kirjutab (lk 5): „Kogu Teise maailmasõja niiditõmbaja oli Inglismaa – Inglismaa mängis ameeriklastega kokku ja nii Hitler kui Stalin olid kistud konflikti."<ref name="märka">http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20189:vallatu-vembumees-adolf-hitler&catid=8:meedia&Itemid=11&issue=3468</ref>.
Keeleteadlase [[Urmas Sutrop]]i hinnangul ründab Kultuur ja Elu liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi, väites, et "eesti rahvas ei kanna mingit süükoormat siin toime pandud natsikuritegude eest" ning illustreerides ka neutraalseid ajalooartikleid peamiselt fotodega natsisümboolikast ülistavate allkirjadega nagu "Ärganud rahvuse teravik".
<ref name="sutrop">[http://epl.delfi.ee/news/arvamus/urmas-sutrop-uhe-eesti-ajakirja-natsilembusest-ootan-elusolevatelt-noukogude-ja-saksa-mundrikandjatelt-debatti-et-mida-nad-ikka-teises-maailmasojas-tegid?id=70436391 Urmas Sutrop ühe Eesti ajakirja natsilembusest: ootan elusolevatelt nõukogude ja saksa mundrikandjatelt debatti, et mida nad ikka Teises maailmasõjas tegid?] EPL, 24. detsember 2014</ref>
== Viited ==
| 