2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P videosid > videoid |
||
107. rida:
[[Politoloog]]id [[Piret Ehin]], [[Liisa Talving]], [[Tõnis Saarts]] ja [[Mari-Liis Jakobson]] on kirjeldanud valimiskampaaniat loiuna. Äsja toimunud Riigikogu valimiste kampaania oli nende arvates tekitanud nii valijaskonnas kui poliitikutes väsimuse valimistest ja kahandanud parteide finantsilist võimekust uue suure kampaania korraldamiseks.<ref name=Ehin2019>[[Piret Ehin]], [[Liisa Talving]] (2019). [https://cise.luiss.it/cise/wp-content/uploads/2019/07/DCISEEP2019_128-133.pdf Estonia: A scene set by the preceding national election], kogumikus: [[Lorenzo de Sio]]; [[Mark Franklin]]; [[Luana Russo]] (toimetajad). The European Parliament Elections of 2019 (128−133). Rome: Luiss University Press – Pola Srl</ref><ref>Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 93</ref> Ehini, Saartsi ja Jakobsoni hinnangul oli 9-st osalevast parteist 7 Euroopa Liitu pooldaval seisukohal, 1 (Isamaa) mõnevõrra [[euroskeptitsism|euroskeptiline]] ja 1 (EKRE) tugevalt euroskeptiline.<ref>Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 93–94</ref>
Ehin, Saarts ja Jakobson identifitseerisid 4 erinevat erakondade poolt kasutatud kampaaniastrateegiat: isikukeskne, parteikeskne, teisejärgulisuse ja välismaise toetuse strateegia.<ref name=EhinSaarts94>Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 94</ref> Politoloog [[Daunis Auers]] peab Eesti (ja teiste Baltimaade) Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaid ennekõike just isikutekeskseteks. Ta näeb sellel kolme peamist põhjust: avatud nimekirjad julgustavad isikliku kampaania korraldamist; Euroopa Parlamendi liikme tasu on märksa suurem kui kohaliku parlamendi liikmel või täitevvõimu esindajal, mis meelitab osalema ka kõrge positsiooniga inimesi; kuna üks olulisi kampaania arutlusteemasid on valitud saadikute reaalne ja potentsiaalne mõjukus ning tõhusus Euroopa Parlamendi töös, siis rõhutavad juba olemasolevate saadikutega erakonnad nende saadikute juba eksisteerivat mõjukust, teised parteid peavad aga esitama kõrge profiiliga kandidaate, kelle puhul tundub usutav, et nad suudavad oma saadikutöös mõjukad olla.<ref>Daunis Auers 2019, lk 5–6</ref> Ehin, Saarts ja Jakobson toovad isikukesksuseni viivate teguritena välja ühe üleriikliku
Parteikesksema ja [[ideoloogia|ideoloogilisema]] kampaania viisid Ehini, Saartsi ja Jakobsoni hinnagul läbi [[konservatism|konservatiivsed]] erakonnad – Isamaa ja EKRE. Isamaa kasutas keskse argumendina oma kuulumist [[Euroopa Rahvapartei]]sse, väites, et europarlamendi suurimasse ja mõjukaimasse fraktsiooni kuuludes saavad nad Eesti huve edukamalt kaitsta kui väiksematesse fraktsioonidesse kuuluvad konkurendid. Mõlema partei kampaaniad sisaldasid seejuures märgatavat euroskeptilist osist. Kuigi Isamaad on üldiselt peetud EL-i pooldavaks erakonnaks, siis 2019. aasta valimisprogrammid olid selle suhtes mõneti ettevaatlikumalt meelestatud ja tõid välja ka EL-iga seotud ohte, näiteks toodi välja vajadust kaitsta iseseisvate [[rahvusriik]]ide Euroopat. Ehin, Saarts ja Jakobson paigutavad seetõttu Isamaa pehme euroskeptilisuse ([[inglise keel]]es ''soft Euroscepticism'') kategooriasse. EKRE kampaanias domineerisid [[rahvuskonservatiivsus|rahvuskonservatiivsed]] vaated ja samuti rõhutati soovi rahvusriikide Euroopat kaitsta. Välja toodi teisigi euroskeptilisi seisukohti: näiteks üleskutse tühistada [[Lissaboni lepe]], vastuseis ühisele [[Euroopa Liidu rändepoliitika|rände]]- ja asüülipoliitikale, [[Direktiiv autoriõiguste kohta digitaalsel ühtsel turul|EL-i autoriõiguste direktiivile]], ühisele kaitsepoliitikale, liikmesriikide erinevale kohtlemisele. Tehti ettepanek, et liikmesriikidel oleks europarlamendis võrdne esindatus. Sellest lähtuvalt paigutavad Ehin, Saarts ja Jakobson EKRE tugeva euroskeptilisuse (''hard Euroscepticism'') kategooriasse. Nende hinnangul oli partei kampaania aluseks narratiiv, et EL on [[vasakpoolsus|vasakpoolse]] ja [[liberaalsus|liberaalse]] eliidi projekt, ning kampaania keskmes immigratsiooni ja ülereguleerimise teemad.<ref>Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 95–96</ref> Daunis Auersi meelest õnnestus EKRE-l seejuures oma euroskeptiliste seisukohtade esitamisega debatte domineerida, andes nii taolistele vaadetele Eestis pretsedenditult suure kajastatuse.<ref>Daunis Auers 2019, lk 11–12</ref> Isamaa ja EKRE parteikeskne kampaania võis Ehini, Saartsi ja Jakobsoni arvates osalt tuleneda ka asjaolust, et neil puudusid sobivad staarpoliitikud. Isamaa esinumber [[Riho Terras]] oli poliitikas uustulnuk ja tema toetusreiting tagasihoidlik. EKRE esinumbrid [[Mart Helme|Mart]] ja [[Martin Helme]] kandideerisid "[[peibutuspart]]idena", kel polnudki plaani Euroopa Parlamenti minna, ja erakonna tegelik esikandidaat [[Jaak Madison]] oli võrdlemisi vähetuntud.<ref>Piret Ehin, Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson 2020, lk 96–97</ref>
119. rida:
| foto2b = Nigel Farage by Gage Skidmore 4.jpg
| asend = right
| tekst = Välismaa poliitikud, kes avaldasid toetust
}}
Eesti jaoks suhteliselt uue fenomenina kasutasid mitmed erakonnad ja poliitikud oma kampaanias välismaiste poliitikute toetusavaldusi. Näiteks Reformierakonna kandidaat [[Taavi Rõivas]] levitas teda iseloomustavaid [[Anders Fogh Rasmussen]]i (endine NATO peasekretär), [[Matti Vanhanen]]i (endine Soome peaminister), [[Joseph Muscat]]i (endine Malta peaminister) ja [[Antonis Samaras]]e (endine Kreeka peaminister)
Peamiste kampaaniateemadena identifitseeris Daunis Auers [[majandus]]arengu, [[ränne|rände]] (ja [[demograafia]]) ning [[Rahvusvaheline julgeolek|rahvusvahelise julgeoleku]]. Majandusteemadest tõusis Eestis esile Euroopa Liidu digitaalne agenda, mis kõikide erakondade meelest peaks tulevastes arengustrateegiates olema kesksel kohal. Rändeteemas räägiti Euroopa Liidu välispiiridest ja kolmandatest riikidest lähtuvast (eriti [[islam]]iusuliste inimeste) [[sisseränne|sisserändest]]. Enamus parteisid oli seisukohal, et piirivalvet tuleks tugevdada, välispiiri kaitset rohkem finantseerida ja rändevoogu piirata nii, et see vastaks [[tööturg|tööturu]] vajadusele. Rahvusvahelise julgeoleku teemas oli küsimuseks ennekõike suhted [[Venemaa]]ga. Lisaks neile "Euroopa" tasandi teemadele mängis olulist rolli ka [[Jüri Ratase teine valitsus|uue valitsuskoalitsiooni]] küsimus ning koalitsioonipartnerite Keskerakonna ja EKRE teineteist proovile panev suhe.<ref>Daunis Auers 2019, lk 9–10</ref>
| |||