Loogilised uurimused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
35. rida:
Loogika seisukord nõuab üha uuesti asumist põhimõtteliste küsimuste, eriti nende juurde, mis olid määravad suundade tülis ning tülis loogika piiritluse üle. Huvi nende vastu on aga viimastel kümnenditel jahtunud, sest paistis, et Milli "[[Examination of Sir William Hamilton's Philosophy]]" oma rünnakuga [[William Hamilton]]i loogikale ning [[Friedrich Adolf Trendelenburg]] oma "mitte vähem kuulsate, kuigi mitte nii viljakate" "[[Loogilised uurimused (Trendelenburg)|Loogiliste uurimustega]]" on need lahendanud. Psühholoogia õitsenguga kaasnes [[psühhologism|psühhologistliku]] suuna ülekaal loogikas.
Arusaam mingi [[teadusharu|teadus]]e eesmärkidest väljendub selle definitsioonis. Alles teaduse areng toob kaasa tema uurimisvaldkonna adekvaatse mõistemääratluse. Definitsioon täiustub teaduse arenedes, mis omakorda hoogustab tema arengut. "Mingi teaduse valdkond on objektiivselt kinnine üksus; ei ole meie meelevallas, kus ja kuidas me tõevaldkondi piiristame." [[Teadusharu]] arengu alguses võidakse selle valdkonda käsitada liiga kitsana, kuid ka kitsamas valdkonnas tehtud teoreetiline töö võib hiljem ära kuluda.
Palju ohtlikum on aga eri valdkondade segiajamine, sest see võib kaasa tuua põhjendamatud eesmärgid, sobimatud meetodid, põhilise ja kõrvalise ärasegamise jne. Need ohud on eriti suured filosoofilistes teadustes, mistõttu mahu ja piiride küsimused on neis palju tähtsamad kui loodusteadustes, kus kogemus piirid algusest peale vähemalt esialgselt paika paneb. Just loogika kohta on [[Immanuel Kant|Kant]] öelnud: "See ei ole teaduste rohkendamine, vaid moonutamine, kui nende piiridel lastakse üksteisele sisse joosta." Käesolev uurimus loodab näidata, et senine loogika, ja eriti tänapäeva psühholoogiliste alustega loogika, ongi peaaegu tervenisti nende ohtude küüsis ning loogika areng on seetõttu oluliselt takistatud.
| |||