Valve Pormeistrit võib pidada [[orgaaniline arhitektuur|orgaanilise arhitektuuri]] esindajaks ning karniisiarhitektuuri[[karniisiarhitektuur}}i introdutseerijaks. Projekteerimisel lähtus ta peamiselt maastikust, reljeefist, veekogudest, haljastusest ning sobitas hoone nendega kokku. Mitme kümnendi projekteerimise jooksul tema laad küll teisenes, kuid maastik ja ebatasane reljeef jäid siiski oluliseks. <ref name=":0" /> Valve Pormeister alustas maa-asulate planeerija ja haljastusarhitektina. Mahulise projekteerimistöö algus langeb kokku arhitektuuri [[Stalinistlik arhitektuur|stalinismijärgse]] perioodiga. Eeskuju otsiti Põhjamaadest, kus modernism ilmnes inimsõbralikumalt, ehitised sulandati maastikku ning eelistati naturaalseid materjale nagu tellis, puit ja krohv. Esimene ehitatud hoone, millega Pormeister ka tuntuks sai, oli [[Lillepaviljon]]. Seejuures oli uudne reljeefi paigutamine ning arvestamine olemasolevate puudega, samuti läbipaistvus vitriinakende abil, looduslikud materjalid. Samaaegselt koostas Pormeister oma kodumaja projekti ning projekteeris 1960. ja 1970. aastate algupoolel arvukalt suvilaid, aiamaju ja eramuid teiste suurobjektide kõrval. [[Kohvik Tuljak|Kohviku Tuljak]] (1964) ja [[Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone|Kurtna keskusehoonega]] (1966) sai alguse soomemõjuline karniisiarhitektuur.
1960. aastate projekte iseloomustavad ajastuomased moevõtted: asümmeetrilised hoonemahud, madalakaldeline ebasümmeetriliste viiludega katus, erinevate materjalide kombineerimine, siseõu ja välikamin. 1960. aastatel osales Pormeister arhitektuuri- ja planeerimiskonkurssidel, nii üksi kui ka koos [[Henno Sepmann]]iga.
