Uusna mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Mõisa varasem laut võib olla pärit 19. sajandi esimese poole lõpust, ja sellest on säilinud tänapäeva laudast üks pool. Laut oli kohati Uusna teega ja tema õu oli kiviaiaga ümbritsetud. Küsimusele miks saab varasema lauda valmimise aastaks võtta sama mis aidahoonelgi, siis sellepärast, et mõlemal on sama ehitusmeetodid.<ref name=":4" /> Mõisa korralik laut valmis 1939. aastal, mille lasi ehitada Heino Leik. 1936. aastal saadi lauta elekter.<ref name=":1" /> Laudahoone hävis tules 30. aprillil 2004.<ref name=":3" />

[[Fail:Uusna matmispaik.jpg|pisi|296x296pxleft|Vaade Uusna mõisa ringsurnuaiale 2020. aastal detsembril]]

Uusna mõisa kalmistul puhkavad von zur Mühlenid. Kalmistu on rajatudrajas 1834. aastal Carl von zur Mühleni pooltMühlen. Esimene matmine toimus samal aastal, kelleksja maetuks oli mõisniku abikaasa. Viimane inimene maeti 1904. aastal, kelleks oli Johanna Marie (Jenny) von zur Mühlen. Surnuaed on piiritletud ringinaringikujulise kivist aiaga. Surnuaeda maeti ligi 13 inimest. Kuigi Leigid ostsid mõisa ära, ei saanud nad matmispaika endale, küll aga said selle hooldamiskohustuse endale. Samas ei toodud lepingus välja, kui suur matmispaik oleks olnud, oli ainult märgitud matmispaiga korrashoidmis kohustus. Kalmistu lasi ära lammutada 1948. aastal Uusna sovhoosi direktor Peeter Orgel, kellel oli plaanis ehitada sinna asemele kultuurihoone. Kultuurihoone materjali saamiseks langetati surnuaias suuremad kuused ja lammutati ära tänapäeval Saarekülas asuv Lohori palvemaja. Kultuurimaja ikkagi ei tulnud, sest kohalikud ei olnud ideest väga vaimustunud sellest janing direktor lahkus paari aasta pärast lahkus direktorioma ametikohalt. Tänapäeval on surnuaia ringmüür osaliselt säilinud ja piirkonda korrastab külaselts.<ref name=":3" /><ref>[[Taavi Pae]]. Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused. Magistritöö. Tartu 2002</ref>