Legitiimsus: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 5069 baiti ,  1 aasta eest
kirjutasin artikli legitiimsusest
P (legitimiseerima > legitimeerima)
(kirjutasin artikli legitiimsusest)
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2007}}{{keeletoimeta}}
'''Legitiimsus''' tähendab juriidiliselt seda, kui võim on õiguspärane ja valitsetakse kehtivate [[seadus]]te põhjal.
== '''1.    Legitiimsuse mõiste''' ==
 
Legitiimsus tähistas algselt ametlikult abielus olnud vanemate lapsi.
 
Legitiimsus (ingl ''legitimacy'') on režiimi, poliitikute ja juhtide valitsemise seaduslikkus. See peegeldab sotsiaalsest harmooniast tulenevaid omadusi s.t. tuleneb kodanike endi väärtusnormidest. Legitiimsus on enamuse pikaajaline nõusolek aktsepteerida valitseva võimu reegleid seaduslikuna. <ref name=":0">Алексеева Т., 2018. Новая философская энциклопедия: в 4 т. / Институт философии РАН; Национальный общественно-научный фонд
*'''Institutsiooni legitiimsus''': kui võimustruktuurid valitakse korrektse menetluse teel.
*'''Seadusloome legitiimsus''': legitiimse [[institutsioon]]i menetluse teel saadud formaalne [[seadus]], mida järgitakse.
 
https://iphlib.ru/library/collection/newphilenc/document/HASH915aae5b4715f043784291</ref>
Et legitiimsel alusel töötav institutsioon annaks seadusi legitiimsel teel, peaks õigusloome protsessi ja õiguse rakendamise faasi kaasama huvigruppe ja riigi kodanikke.
 
[[Max Weber]] võttis sõna "legitiimsus" kasutusele, et iseloomustada võimu populaarsust ning usaldusväärsust.
Max Weber on võimu legitiimsuse alusel välja toonud kolm erinevat autoriteedi tüüpi ühiskonnas:
# Traditsiooniline autoriteet. Vastavalt sellele autoriteedi tüübile on võim ühiskonnas seadustatud tavade, kommete ja traditsioonide alusel. Inimesed omandavad võimu tänu sellele, et "nii on see kogu aeg olnud". Selle võimutüübi näiteks on [[Rooma paavst]], kuningad ja keisrid jne. Sageli on taoline autoriteet sünni kaudu päritud õigus.
# Legaal-ratsionaalne autoriteet. Legaal-ratsionaalse autoriteedi korral on võim legitimeeritud väliste reeglite ja ratsionaalsete protseduuride kaudu, mis defineerivad antud positsioonil oleva inimese õigused ja kohustused. Kui inimene vastab sellele positsioonile esitatud nõudmistele, omandab ta autoriteedi koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega.
# Karismaatiline autoriteet. Selle autoriteedi tüübi kohaselt on võim seadustatud teatud ebatavaliste ja üliinimlike vahendite poolt, mida alluvad omistavad liidrile. Karismaatilisteks liidriteks on olnud nii [[Kristus]], [[Napoleon]], [[Caesar]], [[Hitler]] jt.
 
Täielikku legitiimsust on väga raske saavutada. Poliitiline võim saab olla legitiiimne ainult ühiskonnas, kus on väljakujunenud käitumisnormid, arenenud võimukultuur ja kõrge sotsiaal-majanduslik ja poliitilise arengu tase. <ref name=":0" />
== Vaata ka ==
 
== '''2.    Legitiimsuse kontseptsioonid''' ==
*[[Legaalsus]]
 
 
Legitiimsuse kohta eksisteerib kaks kontseptiooni: kirjeldav ja normatiivne. Legitiimsuse '''kirjeldava kontseptsiooni''' järgi on legitiimsus määratletud [[Sotsiaalteadused|sotsiaalteaduse]] olulise seletuskategooriana. See tuleneb sellest, et usk teatud ühiskonnakorraldusse kujundab stabiilsemaid sotsiaalseid mustreid  võrreldes nendega, mis tekivad omakasu saamise eesmärgil või kunstlikult loodud reeglite järgimisel. [[Poliitiline režiim]] on legitiimne siis, kui selle režiimi all elavate inimeste veendumused ja uskumused on kooskõlas riigi loodud õigusega.<ref>Weber. M., 1918. “Politics as a Vocation,” in From Max Weber: Essays in Sociology, H. H. Gerth and C. Wright Mills. 1991. London: Routledge
 
http://fs2.american.edu/dfagel/www/Class%20Readings/Weber/PoliticsAsAVocation.pdf</ref>
 
 
Poliitilise legitiimsuse '''normatiivne kontseptsioon''' viitab kriteeriumitele, mille järgi on poliitiline võim ja võimalikud kohustused aktsepteeritud ja põhjendatud. Normatiivse kontseptsiooni järgi tähendab legitiimsus poliitilise sundvõimu õigustamist. Riigi legitiimsus ja kodanikke poliitilised kohustused riigi suhtes olenevad sellest kas riigi teostatav poliitiline võim on õigustatud või mitte. Riigi võim on efektiivne siis, kui see paneb inimesi käituma vastavalt reeglitele, mida loob riigi valitsus. <ref>Fabienne P., 2008. ''Democratic Legitimacy'', New York: Routledge.
 
https://plato.stanford.edu/entries/legitimacy/</ref>
 
== '''3.   Legitiimsuse liigid''' ==
 
 
[[Max Weber]] on võimu legitiimsuse alusel välja toonud kolm erinevat põhilist autoriteedi tüüpi ühiskonnas: traditsiooniline, karismaatiline ja ratsionaal-legaalne autoriteet.<ref name=":1">Крайтерман В., 2007. Политология. Учебное пособие для ВУЗов. Москва
 
</ref>
 
'''Traditsioonilise legitiimsuse''' tüüp põhineb tugevate riiklike traditsioonide ja vanade kommete autoriteedil. See kehastab sotsiaalset harjumust alluda võimule, mis on tihedalt seotud võimu enda ja selle kandja jumalikustamisega usuliste traditsioonide läbi. Tänapäeval toetavad selliseid traditsioone peamiselt [[islam]] ja [[budism]]. Traditsioonilise legitiimsuse tüüp püsib tänapäevani, küll modifitseeritud kujul, sellistes traditsioonilistes monarhilistes riikides nagu [[Saudi Araabia]], [[Omaan]], [[Kuveit]], [[Jordaania]].<ref name=":1" />
 
 
'''Karismaatilise legitiimsuse''' tüüp on seotud masside usuga karismaatilise poliitilise juhi ainulaadsusesse. Juhi isikut ebajumaldades, alluvad inimesed tema võimule. Karismaatilised juhid olid nt [[Mooses]], [[Siddhārtha Gautama|Buddha]], [[Muḩammad|Muhamed]], [[Vladimir Lenin|Lenin]], [[Jossif Stalin|Stalin]], [[Benito Mussolini|Mussolini]], [[Adolf Hitler|Hitler]] ja [[Mao Zedong]]. Praegu valitseb karismaatilise legitiimsuse tüüp noortes, arenevates [[Aafrika]] riikides, kus toimub organiseeritud poliitiline jumalateenistus, poliitiline religioon ja rahva juhi jumalikustamine.<ref name=":1" />
 
 
'''Ratsionaal-legaalse legitiimsuse''' tüüp põhineb ühiskonna veendumusel selles, et kehtiva võimu moodustamise reeglid on õiglased. Juhid valitakse põhiseaduse alusel ja nad tegutsevad vastavalt seadustele. Valijad hääletavad valimistel teadlikult vastuvõetava kas kandidaadi, erakonna või poliitilise juhi poolt. <ref name=":1" />
 
 
Lisaks eeltoodud legitiimsuse tüüpidele on olemas ka '''ideoloogiline legitiimsus'''. See on ideoloogiline põhjendus võimude vastavusele inimeste ideaalidele, ideedele, väärtustele ja mentaliteedile. Kui poliitilisel võimul õnnestub toetuda ühiskonnas valitsevatele ideaalidele, suurenevad selle organisatsioonilis- ja mobiliseerimisressursid oluliselt. Ideoloogiline legitiimsus kasvab tänapäeval märgatavalt seoses laiade ühiskonnakihtide kaasamise poliitikasse, rahva valimisõiguste laienemise, erakondade moodustamise ja meedia intensiivse arenguga.<ref name=":1" />
 
== '''4.   Legitiimsuse ja legaalsuse vahe''' ==
 
 
Nii "legitiimsus" kui ka "legaalsus" pärinevad samast ladina keelsest tüvest ''lex'', s.t. seadus, kuid tähendavad erinevaid asju. Traditsiooniliselt mõistetakse õigusteaduses '''legaalsuse''' all ühiskonnaelu riikliku juhtimise põhimõtet, mis seisneb selles, et kõik õiguse subjektid peavad rangelt ja täpselt järgima riigi kehtestatud seadusi. Teisisõnu, see on karmilt seaduse järgimise põhimõte. <ref name=":2">Кутафин О. (редакция), 2000. Основы государства и права 7-е изд. М.: Юристъ, Гл 5. Законость и правопорядок. Правосознание и правовая культура
 
https://scicenter.online/teoriya-gosudarstva-prava-scicenter/ponyatie-zakonnosti-osnovnyie-74705.html</ref>
 
 
Legitiimsus ei ole erinevalt legaalsusest formaalne seadus ega selgelt sõnastatud õigusnorm. See on valitseja juhtimise või mõne tema tegevuse kokkulangevus sellega, mida temalt ootab ühiskond ja mida nõuavad ajalugu ja traditsioon.<ref name=":2" />
 
 
== Vaata kaViited ==
 
 
<sup>[1]</sup> Алексеева Т., 2018. Новая философская энциклопедия: в 4 т. / Институт философии РАН; Национальный общественно-научный фонд
 
 
<sup>[2]</sup> Weber. M., 1918. “Politics as a Vocation,” in From Max Weber: Essays in Sociology, H. H. Gerth and C. Wright Mills. 1991. London: Routledge
 
 
<sup>[3]</sup> Fabienne. P., 2010. Political Legitimacy
 
 
<sup>[4]</sup> Крайтерман В., 2007. Политология. Учебное пособие для ВУЗов. Москва
 
 
<sup>[5]</sup>Кутафин О. (редакция), 2000. Основы государства и права 7-е изд. М.: Юристъ, Гл 5. Законость и правопорядок. Правосознание и правовая культура. 
[[Kategooria:Politoloogia]]
[[Kategooria:Õigusteadus]]
8

muudatust