Harald Nugiseks: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Osa allikalinke varustatud arhiivilingiga (1) või märgitud mittetöötavaks (0).) #IABot (v2.0.8.1 |
Märgis: Täpsustuslehekülgede lingid |
||
17. rida:
== Elukäik ==
=== Lapsepõlv ja haridustee ===
Harald Nugiseks sündis Järvamaal, Säreveres, Karjakülas Vanaõue talus. Talu suurus oli ligi 70 [[hektar]]it. Isa August oli koos [[Järva kaitsepataljon]]iga osa võtnud Vabadussõjast. Harald oli kooliealisena [[Noored Kotkad|Noorte Kotkaste]] Järva maleva liige. Õppis [[Türi aianduskeskkool]]is, mida siiski ei lõpetanud, vaid jätkas 1939 õpinguid ja [[Paide kaubanduskool]]is.
=== Üleelamised ja võitlus 1941. aastal ===
1940. aasta juunis [[Eesti okupeerimine 1940. aastal|okupeeris Nõukogude Liit Eesti]]. Pärast 1941. aasta [[Juuniküüditamine|juuniküüditamist]], mis läks Nugisekside perest napilt mööda, hakkas Haraldi isa end metsas varjama. Kui peagi algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, said 19-aastane Harald ja ta vend Avelinus mobilisatsiooni kutsed [[Punaarmee]]sse. Juuli algul oli sõja rinne juba Viljandi - Pärnu - Virtsu joonel. Vennad Nugiseksid otsustasid mobilisatsioonist kõrvale hoida ja varjuda kohe metsa. Samal ajal saabusid Järvamaale Läti [[Hävituspataljonid|hävituspataljon]] koos [[Pleeri surmarong]]i ja punaväelastega ning hakkasid väejooksikuid otsima. Neid abistasid pealekaebamistega 1940. aasta [[Uusmaasaaja|uusmaasaaja]]d. Karjaküla piirkonnas hävitasid või põletasid punavõimud enamuse 33-st talust. Põlema pandi ka Vanaõue talu hooned, millest jäid järele varemed. Haraldi tädipoeg ja tädimees tapeti tääkidega ja surnukehad visati Kolu jõkke, kus seisid kuni saksa vägede tulekuni, mil said metsast tagasi tulnud lähedaste poolt välja tõmmatud. Halastamatu vägivald ja terror, mida noor mees esmakordselt nägi ja kuulis, oli oluline kaalukeel tema edasistes valikutes. Juba augustis 1941 liitus Harald Pärnu– ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa regulaarvägedega ja võttis seejärel [[kapten]] [[Artur Asu]] pataljoni koosseisus 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Seejärel teenis ta veel umbes kuu aega [[Omakaitse]]s. Sügisel 1941 jätkas Harald õpinguid Paide Kaubanduskeskkoolis.
=== Saksa sõjaväe teenistuses ===
Kuna Kaubanduskooli klassivennad otsustasid astuda Saksa sõjaväkke, tegi nii ka Harald Nugiseks. 2. oktoobril 1941 asus ta aastase teenistuslepingu alusel teenistusse [[185. Eesti julgestusgrupp|185. Eesti julgestusgruppi]] (hilisem Idapataljon), mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel. 6. jaanuaril 1942 saadeti üksus Narvast [[Jamburg]]i, mis sai pataljoni 1. kompanii asukohaks. Mehed ise aga asusid valvama raudteid, sildu ja hooneid [[Volossovo rajoon|Volossovo]] piirkonnas, mis oli partisanide mõjuala. Vabatahtlikega sõlmitud aastane teenistusleping lõppes septembris 1942. Sakslaste poolt pandi ette aga uus dokument, kuhu tuli alla kirjutada, et teenitakse sõja lõpuni. Sakslaste selline käitumine meestele ei meeldinud ja seepärast lahkuti teenistusest omavoliliselt. Harald Nugiseks jõudis koos kaaslastega tagasi Eestisse 1942. aasta lõpul ja asus kodutallu.
1943. aasta mais astus Nugiseks 1942. aastal asutatud [[Eesti SS-leegion]]i. Esmalt viibis ta väljaõppel Poolas Debica lähedal Heidelaagris. Mõne kuu pärast suunati ta aga, kui Idapataljonis võitlusest osavõtja, edasi Saksamaale Hamburgi lähedal asuvasse [[Lauenburg]]i [[allohvitser]]ide kooli. Õppinud alates augustist [[Lauenburgi SS-allohvitseride kool]]is, lõpetas ta selle neli kuud hiljem [[Unterscharführer|SS-Unterscharführer]]i ([[nooremseersant]]) auastmes. Ta osales seejärel [[1943]]. aasta lõpul [[Eesti Vabatahtlike SS-brigaad]]i koosseisus lahingutes [[Nevel]]i lähedal, kus ta sai haavata. 21. detsembril 1943 anti talle [[Must haavatumärk]] ja [[Jalaväe Rünnakumärk]]. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda tagantjärele 27. veebruaril 1944 II klassi [[Raudrist]]iga.<ref name="Kaugele kodumaast" />.
7. mail 1945 [[Tšehhi]]s Nõukogude sõjavangi sattunud, saadeti ta sama aasta detsembris [[Siber]]isse. Sõjavangistusest vabanes Nugiseks 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 uuesti ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus. 17. septembril 1953 amnesteeritud, jäi Nugiseks esialgu Siberisse elama, tulles Eestisse tagasi alles 1958.▼
=== Narva rindel ===
1944. aasta veebruaris koondati enamus Eesti üksusi Venemaalt kokku [[Narva lahing (1944)|Narva rindele]], pidurdamaks Punaarmee edukat suurpealetungi ja takistamaks Eesti ala vallutamist. Alates 19. veebruarist 1944 oli Nugiseks [[Rühm (sõjandus)|rühm]]aülemaks , [[46. Relva-SS Grenaderirügement|46. Relva-SS Grenaderirügemendi]] 1. kompaniis.
1. märtsil 1944. aastal algas rünnak Eesti 20. SS-diviisi 45. rügemendi I pataljoni 1. kompanii (major [[Harald Riipalu]] juhtimisel) ja 46. rügemendi I pataljoni 1 kompanii (major [[Ain Erwin Mere]] üldjuhtimisel) Punaarmee [[Vaasa küla|Vaasa]] – [[Vepsküla]] – [[Siivertsi]] tugevalt kindlustatud ja mehitatud [[sillapea]]le. Selle pikkus oli umbes 3 km piki Narva jõe läänekallast Siivertsist [[Kudruküla]]ni ja sügavus umbes 500 meetrit. 45. rügemendi pataljon ründas otse, 46. rügemendi pataljon aga tiivalt. 46. rügemendi I pataljoni koosseisus rünnakule ka Harald Nugiseks oma rühmaga. Hommik algas kõigepealt veerandtunnise suurtükitulega vaenlase kaevikutele, misjärel algas kel 7:05 rünnak. Rünnak toimus väga rasketes tingimustes. Vastase kaevikuteni jõudmiseks tuli ületada tulemöllus hea õnne peale edasi sööstes miiniväljad, okastraattõkked ja kuulipildujapesad. Kui kompanii jõudis vastase kaevikute servani, langesid haavatutena rivist välja rünnakut juhtinud ohvitserid Rõõmussaar ja Lumera. Näis, et rünnak on ebaõnnestunud ja operatsiooni juhid valmistusid andma käsku üldiseks taganemiseks. Siis aga saabus raadio teel teade, et 45. rügemendi I pataljoni mehed on jõudnud Vaasasse, ent vajavad kinnitumiseks kohe abi. Samas tuli juhtimispunkti ka teade, et allohvitser Harald Nugiseks on võtnud ohvitseride väljalangemise järel kompanii juhtimise üle.
Varsti saigi Nugiseks raadio kaudu pataljoniülemalt sõnumi: "Kui saate, proovige veel. Vaasa on võetud." Nugiseksil oli raske mõista, kas see on käsk või palve. Ta vastas: "Proovin." Nugiseks jätkas oma rünnakut paarikümne mehega, relvadeks granaadid ja [[püstolkuulipilduja]]d, sidevahendiks raadiojaam. Peagi oldigi vastase kaevikutes, mida hakati "rullimistaktikaga" sammuhaaval vallutama. [[Granaat (lõhkekeha)|Granaat]] heideti kaeviku nurga taha, püstolkuulipilduja valang järele ja söösteti edasi järgmise kaevikunurgani. Kolm korda jäi Nugiseks vaenlase [[mürsk]]ude plahvatamisest tekkinud mullavaringu alla, aga üksusekaaslased tõmbasid ta kiirelt välja ja rünnak jätkus. Ühel hetkel punaste vastupanu kaevikus lõppes, sest ründavate pataljonide võitlusgrupid said kokku ja kaevik oli vallutatud.
Ööl vastu 3. märtsi vahetas 45. rügemendi I pataljoni välja varus olnud II pataljon. Täiendati ka 46. rügementi. 4. märtsil jätkusid rünnakud uue hooga. Vaenlase vasturünnakud löödi tagasi ja sillapea lõigati kaheks. 5. märtsil võeti ära Vepsküla. Vaenlase viimane vastupanupunkt asus Siivertsi surnuaial, Rootsi mälestusmärgi juures. 6. märtsil vallutas SS-Diviisi "Nordland" rünnakrühm seal olnud tugeva punkri. Samal ajal alustasid rünnakut ka eesti üksused ja 6. märtsil kell 23:00 oli kogu sillapea likvideeritud. Ilmutatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi 7. märtsil I klassi Raudristiga
=== Haigestumine, autasustamine ja paranemine===
Pärast kangelaslikku võitlust anti Haraldile puhkust. Puhkusel olles haigestus Harald Nugiseks külmetushaigusse, mis tõi aga kaasa hulga raskeid tagajärgi. Kõigepealt tüüfuse, seejärel kopsu- ja lõpuks keskkõrvapõletiku. aprillis tuli asuda Türile haiglasse. Palavik kõikus päeval 35-41 kraadi vahel, kehakaal langes 49. kiloni. '''9. aprillil omistati Harald Nugiseksile Siivertsi – Vaasa – Vepsküla all peetud lahingu juhtimise eest [[Raudristi Rüütlirist]]'''. Selle sai ta ühtlasi teise eestlasena ja esimese allohvitserina. Kõrge autasu üleandmiseks olid 20. aprillil Türil otse haiglas kohal kindralkomissar SA–Obergruppenführer [[Karl-Siegmund Litzmann|Karl–Siegmund Litzmann]], Eesti Omavalitsuse direktor [[Hjalmar Mäe]], SS- ja Politseijuht SS-Brigadeführer Möller, kindralinspektor SS-Oberführer [[Johannes Soodla]] ja Eesti 20. SS-diviisi ülem SS-Oberführer [[Franz Augsberger]] ning propagandameeskond kaameraga.
Berliini jõudis ühel hetkel teade, et mees, kellele äsja omistati Saksa riigi kõrge autasu sõjalise vapruse eest, on Eestis haiglas suremas. Kiires korras toodi Saksamaalt lennukiga kohale keegi meditsiiniprofessor, kes kirjutas välja vajalikud rohud. Noor organism sai neist jõudu ja algas paranemine. Esmase paranemise järel asus Nugiseks teenistusse Kloogale diviisi tagavarapataljoni. Ta vajas aga pärast rasket haigust veel tõsisemat puhkust, et lõplikult taastuda. Kloogalt saatiski arst ta [[Itaalia]]sse Lõuna-Tirooli [[Meran]]i linna lisapuhkusele. Oktoobris 1944 naasis Harald 20. diviisi, mis asus juba [[Neuhammer]]is.
=== Vangi langemine ===
5. jaanuarist 1945 kuni märtsi keskpaigani õppis Nugiseks Neweklau SS-ohvitseride koolis. Harald Nugiseksil jäi kool 4 kuu pärast pooleli, sest rinne jõudis vahepeal Tšehhimaale ja ka ohvitserikoolis õppivad kandidaadid saadeti ära rindele.
Kui sõda oli praktiliselt läbi saanud, liikus Harald Nugiseks koos paarikümne Eesti sõduriga läbi Tšehhimaa. Päev enne sõja lõppu, 7. mail 1945 [[Hirschberg im Riesengebirge|Hirschberg]]is, umbes 40 kilomeetrit [[Praha]]st Läänes, sattusid nad endistest poliitvangidest tšehhide meelevalda. Raevunud tšehhid kiskusid meestelt maha tunnused ja aumärgid. Tee porisse lendas ka Harald Nugiseks'i Rüütlirist. Kolm korda õnnestus Nugiseksil tšehhide käest põgeneda, kuid ta tabati iga kord. Kolmandal korral jäi 8 Eesti mehel Ameerika tsoonini [[Elbe]] jõel vaid 40. kilomeetrit, kui nad tabati. Tšehhid andsid mehed nüüd üle Nõukogude sõjavangilaagrisse, kust oli põgenemine võimatu. Nõukogude sõjavangi sattunud, saadeti ta sama aasta detsembris [[Siber]]isse.
▲
=== Tagasi kodumaal ja taasiseseisvunud Eestis ===
Amnesteeritud 17. septembril 1953, jäi Nugiseks esialgu Siberisse, tulles Eestisse tagasi 1958. aastal. Elas [[Pärnu rajoon]]is.
Taastatud Eesti Vabariigis andis [[Eesti Kaitsevägi|Kaitseväe]] juhataja [[kindralmajor]] [[Aleksander Einseln]] Harald Nugiseksile [[21. veebruar]]il [[1994]] [[kapten|erukapten]]i auastme.<ref>[http://www.jt.ee/161206/esileht/inimene/20004438.php Endine saksa sõdur ordeneid ei oota]{{Surnud link|date=august 2021 |bot=InternetArchiveBot |fix-attempted=yes }} // Järva Teataja, 16.12.2006</ref>
19. oktoobril 2008 anti Harald Nugiseksile Tori kirikus üle [[Eesti Rahva Tänumedal]].<ref>https://www.err.ee/481204/harald-nugiseksile-anti-ule-eesti-rahva-tanumedal</ref>
16. aprillil 2011 valis Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad pealikute keskkogu Nugiseksi organisatsiooni auliikmeks.
[[10. jaanuar]]il [[2014]] saadeti Nugiseks Tori kirikust viimsele teekonnale. Tema põrm on perekonna soovil paigutatud [[Tori kirik]]usse.
| |||