Redaktsioon: 14. oktoober 2021, kell 14:52 redigeeri Perüton (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 2918 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. oktoober 2021, kell 14:54 redigeeri eemalda Perüton (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 2918 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
56. rida: Moses Barron kirjeldas oma artiklis "The Relation of the Islets of Langerhans to Diabetes with Special Reference to Cases of Pancreatic Lithiasis" [[pankreas]]e juha sulgemist, mille tagajärjel [[kõhunääre\|kõhunäärmes]] olevad [[trüpsiin]]i sekreteerivad rakud [[degeneratsioon\|degenereeruvad]], kuid [[Langerhansi saareke\|Langerhansi saarekesed]] säilivad. Banting mõistis, et selline katse võimaldab [[insuliin]]i eraldada, sest [[trüpsiin]]i eraldavad rakud olid hävinenud.<ref name="bliss" /><ref name="discoverer" /> Banting arutas katset [[Toronto ülikool\|Toronto Ülikool]]i füsioloogia professori [[John James ~~Rickard~~Richard Macleod]]iga, kes oli küll skeptiline, kuid andis Bantingule siiski labori koos kümne koeraga. Bantingu abiline eksperimendi läbiviimisel oli meditsiinitudeng [[Charles Best]]. Katsega alustasid nad 1921. aasta mais.<ref name="discoverer" /><ref name="discovery" /> Katsed [[insuliin]]i eraldamiseks algasid koera [[pankreas]]e eemaldamisega, mistõttu ilmnesid koeral [[diabeet\|diabeedi]] tunnused nagu janu, urineerimise suurenemine ja nõrkustunne. Teisel koeral sulgesid nad [[pankreas]]e juhad. Nädalaid hiljem eemaldasid nad kärbunud [[kõhunääre\|kõhunäärme]], et [[insuliin]] eraldada. Saadud [[ekstrakt]] süstiti diabeetikust koerale ja nähti, et koer muutus tugevamaks ning veresuhkru tase langes. Niimoodi suutsid Banting ja [[Charles Best\|Best]] koera sümptomitest vabana hoida, kuid veresuhkru langus oli vaid ajutine ning nad mõistsid, et vaja on suuremat kogust [[pankreas]]e Langerhansi saarekeste [[ekstrakt]]i.<ref name="discoverer" /><ref name="discovery" /> Selleks hakkasid nad kasutama kariloomadelt eemaldatud [[kõhunääre\|kõhunäärmeid]]. Niimoodi toimides suutsid nad toota rohkem [[ekstrakt]]i, et hoida elus mitmeid diabeediga koeri.<ref name="discovery" /> Professor [[John James ~~Rickard~~Richard Macleod\|Macleod]] pidas seda muljetavaldavaks ning seetõttu kaasati projekti terve laboratoorium. [[John James ~~Rickard~~Richard Macleod\|Macleod]] arvas, et [[ekstrakt]]i võiks nimetada insuliiniks.<ref name="discoverer" /><ref name="discovery" /> 1921. aastal kaasati projekti biokeemik [[James Collip]]. Tema ülesandeks oli [[insuliin]]i inimesele sobilikuks puhastamine.<ref name="discoverer" /><ref name="discovery" /> Esimene insuliinisüsti saanud inimene (11. jaanuaril 1922) oli 14-aastane Leonard Thompson. Algselt tekkis tal allergiline reaktsioon, sest [[insuliin]] ei olnud piisavalt puhas. Mõned päevad hiljem anti talle [[insuliin]]i juba puhtamal kujul. Thompsoni tervislik seisund paranes, mis pikendas ta eluiga 13 aasta võrra.<ref name="artikkel4" /> 1923. aastal said Banting ja [[John James ~~Rickard~~Richard Macleod\|Macleod]] [[insuliin]]i avastamise eest [[Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind\|Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna]]. Bantingu arvates oleks pidanud seda auhinda jagama tema ja [[Charles Best\|Best]]i, mitte [[John James Richard Macleod\|Macleod]]iga. Selleks, et tunnustada ka [[Charles Best]]i tööd, jagas Banting temaga oma rahalist auhinda. Niisamuti toimis [[John James ~~Rickard~~Richard Macleod\|Macleod]], tunnustades [[James Collip\|James Collipit]].<ref name="discovery" /> Insuliini patent müüdi ühe [[Kanada dollar]]i eest [[Toronto Ülikool]]ile.<ref name="sirBanting" />

Frederick Banting: erinevus redaktsioonide vahel