Turandot: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
16. rida:
Esietendus Milano La Scalas toimus aasta ja 147 päeva pärast maestro surma. Viimast, III vaatust oli esitatud umbes 30 minutit. Liù surmastseen oli lõppenud. Rahvas (koor) oli laulnud „Liù! Poesia!”. Seejärel jäi orkester ootamatult vait ning tegevus laval peatus. Toscanini pani dirigendikepi puldile ning pöördus saali, rohkem kui 3500-pealise publiku poole. Ta ütles vaid: "''Qui finisce l'opera, perché a questo punto il maestro è morto.''" („Siin lõpeb ooper, sest sellel kohal maestro suri.”) Eesriie sulgus aeglaselt ja publik tõusis enne aplodeerimist saalis vaikides püsti. Pööramata mingit tähelepanu, et ooperi lõpp jäi õhku rippuma.
 
Lõpp oli aga olemas Franco Alfano komponeerituna. Itaalia helilooja ja pianist ning Puccini sõber ja õpilane Franco Alfano oli maestro Puccini 36 noodilehele visandatud kahe lõpustseeni kavanditega tuttav ja pakkunud end ooperit lõpetama. Ta tundis hästi Puccini käekirja. Kuid Toscanini oli vastu. Nimekas dirigent soovitas ooperi lõpetajaks hoopis tollal endale ooperiheliloojana nime teinud Riccardo Zandonaid. Puccini teoste kirjastajal Giovanni Ricordil oli otsustav sõna ning teose oli viinud lõpuni siiski Alfano. Tal oli kulunud selleks kuus kuud. Alfano töötles esitamisküpseks maestro sketšid ja lisas omalt poolt ühe tagasihoidliku Calafi ja TurandotiTurandot' armastusdueti ja ooperi finaali. Tema loodud muusikat on kokku umbes 13 minutit, mis ei võta ooperis palju ruumi ega muuda ka radikaalselt midagi selle struktuuris.
 
Alfano lõpuga "Turandot" esitati La Scalas järgmisel päeval, 26. aprillil. Siis olnud ühtede väidete järgi dirigendipuldis Ettore Panizza, teistel väidetel juhatanud Arturo Toscanini siiski veel kahte etendust. Seejärel ongi olnud suuresti dirigentide ja muusikajuhtide maitse või seisukohtade küsimus, kas teost on esitatud Alfano lõpuga või nii, nagu see pooleli jäi. Valdavalt on eelistatud Alfano lõpuga varianti.
 
==Faabula==
Tegevus toimub muistsel s­ajal Pekingis. Hiinat valitseb külm ja kalk print­sess Turandot. Turandot on lubanud mehele minna sellele, kes annab õige vastuse tema kolmele keerulisele mõistatusele. Tingimused on karmid, sest Turan­dot vihkab kogu meessugu. Kellel mõistatuste lahendamine ei õnnestu, peab su­rema. Juba 12 printsi on peast ilma jäänud. Vii­ma­ne ohver on noor Pärsia prints. Tema huk­kamisele viimise ajal on Pekingi lossi ees pimedaks torgatud Tatari vürst Timur ja tema poeg Calaf. Calaf on Turan­doti ilust võlutud ja otsustab minna katsetele. Suurkantsler Ping, ülem­nõunik Pang ja peakokk Pong püüavad veenda teda mitte eluga riskima. Ei aita ka isa ja noore orjatari Liù keelitused. Gong ja trompeti­helid kuulutavad uue katse algust. Turandot esitab kolm mõistatust. Nende õiged vastused on lootus, veri ja Turandot. Calaf lahendab mõistatused. Turandot aga tõrgub Calafile mehe­le minemast. Kuid keiser Altoum nõuab tüt­relt lubaduse täitmist. Calaf ise annab TurandotileTurandot'le võimaluse abielust pääseda. Ta seab tingi­museks, et kui printsess ütleb hommikul, kes ta on, siis võib Turandot teha tema eluga, mida tahab. Printsess üritab vastust teada saada Timurilt ja Liùlt. Liùd piinatakse, kuid ta ei anna Calafi välja, sest armastab noormeest. Liù eelistab end ise tappa. Aeg saab ümber ja Turandot saab Calafi päritolu teada temalt eneselt. Calafi suudlus äratab Turandot' ja naine alistub. Ta teatab isale, et võõra printsi nimi on Armastus.
 
===Peamised tegelased===