Erinevus lehekülje "Nikolai Rumjantsev" redaktsioonide vahel

(+ru)
Peale [[Tilsiti rahu]] sõlmimist juulis 1807 nimetati krahv Rumjantsev välisministriks, sest oli tuntud Vene–[[Prantsusmaa|Prantsuse]] liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. [[1808]] juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati [[Türgi]] impeeriumi jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta [[Pariis]]is, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja [[Austria]] rahuläbirääkimistel. [[17. september|17. septembril]] [[1809]] saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon [[Fredrikshami leping]]u sõlmimise, millega [[Rootsi]] loovutas [[Soome]] alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta [[kantsler]]iks ja [[1810]] Riiginõukogu esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.
 
Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka peale kahe riigi suhete halvenemist ja [[Napoleon I]] sissetung Venemaale [[1812]]. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812-[[1813]] palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I keeldusvabastas alatita ainult Riiginõukogu esimehe ametist. Alles [[1814]] peale võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal nõustus keiser krahv Rumjantsevi ametist vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.
 
===Metseen ja kollektsionäär===