Jaan Vahtra: erinevus redaktsioonide vahel

'''Jaan Vahtra''' ([[23. mai]] [[1882]] [[Kaaru]] – [[27. jaanuar]] [[1947]]) oli eesti maalikunstnik, raamatugraafik, kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ja pedagoog. Jaan Vahtra oli üks eesti parimatest [[modernism|modernistlikmodernistlikest]]est kunstnikest. Tema kunstipärand on mitmekülgne.

[[1916]]. aastal Jaan Vahtra [[mobiliseerimine|mobiliseeriti]]. Sel puhul avaldas ta oma mõtteid sõjast.

Rindele sattumist õnnestus Jaan Vahtral vältida, lõpuks ta isegi vabanes sõjaväest ning elas kaasa tormilistele revolutsioonisündmustele Peterburis. Eriti huvitavad on Jaan Vahtra tähelepanekud ja kokkupuuted modernsete kirjandus- ja kunstisuundade ning nende esindajatega. [[1918]]. aasta juunis lahkub Jaan Vahtra revolutsioonilisest Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks.

[[1893]]. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. [[1896]]. a.aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis. Õpiraha teenis ta talusulasena.

[[1913]]. aastal hakkas Jaan Vahtra õppima Keiserliku Kunstiseltsi Kunstikoolis Peterburis, [[1916]]. aastal oli üliõpilane Peterburi Kunstiakadeemias.

Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste tegevusest. 1914–1915[[1914]]–[[1915]] aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja "Ronk", 1915–19161915–[[1916]] kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud [[Johannes Semper]] ja [[Karl Ast-Rumor]].

1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. Rühmitus korraldas esialgu palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas, olles ainsaks vaid ühte kunstilaadi – kubismi/konstruktivismi propageerivaks ühenduseks Eestis. [[1940]]. aastaks oli ta üks Eesti viljakaim raamatuillustraator. Edukas oli Jaan Vahtra ka graafikas.

Riia ja Peterburi kunstikooli järel töötas Vahtra õpetajana Võrus ja Tartus, aastaid oli ta kõrgema kunstikooli "[[Pallas]]" õppejõud. 1920. aastatel ilmnes Vahtra loomingus [[kubism]]i ja [[konstruktivism]]i mõju, [[1925]]. aastast aga pöördus ta looduslähedase käsitluslaadi poole. Pärast Eestimaa vabastamist fašistlikust ikkest töötas Vahtra Võrumaa häälekandja "Töörahva Elu" toimetajana. Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi.

"Pealinna Teataja" korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil ([[16. juuni]] – [[7. juuli]] 1917, [[Petrograd]]), kus Lenin kuulutas, et töölisklassi võitluspartei on võimeline võimu üle võtma. Eesti esimese sulemehena kirjutas Vahtra revolutsiooni juhist tähelepanuväärse portree ning andis kongressist objektiivse pildi.