Sotsiaalne raha: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sotsiaalse [[raha]]''' mõiste viitab [[Ressursid|ressursilevarudele]], mis tekib majanduslikust tegevusest kogukondlikus toodete vahetuses (vt. [[Kohalik kaupade ja teenuste vahetussüsteem|LETS]]) või virtuaalsest tegevusest [[Suhtlusvõrgustik|suhtlusvõrgustikes]]. Viimasel juhul väljendub see ''like''’ides, mille hulk muutub reklaamiandjate kaasabil rahalise tulu allikaks või [[Lubaringvõrk|token]]’itena, mida platformi kasutaja teenib selle tegevuses aktiivselt osaledes (vt. näiteks [[Brave]]).  

'''[[Adam Smith]]''' (1723-1790), [[Šotimaa|Šoti]] filosoof arutles oma 1759. aastal andis Smith välja teoses „The Theory of Moral Sentiments“ (Moraalitunde teooria) teemal, milles ta uuris seda, kuidas inimesed tunnetavad üksteist, mõistavad teiste vajadusi ja tunnevad neile kaasa. Töö käigus leidis ta, et inimesed jälgivad üksteist suhtluse käigus ning teevad järeldusi saadud kogemustest. Selleks, et teised peaksid inimese käitumist õiguspäraseks ja õiglaseks, peab ta ületama oma egoistliku omakasu püüde ning käituma sündsalt või vähemalt teesklema seda välismaailmale. Inimestevaheliste suhete uurimiseks lõi Smith virtuaalse „erapooletu vaatleja“ isiku, kes esindas kogukonda kui tervikut ning hindas sellest lähtudes, mida tunnustada kasulikuna sootsiumile ja õiglasena teiste inimeste suhtes. Sellest omakorda ilmnes see, mida eraisikud tunnustavad ühisosana ja väljendatakse mõistetega: terve mõistus ja avalik huvi (ingl: ''Common sense and Public interest''). Smithi ‘vastastikuse sümpaatia’ teooria järgi jälgivad inimesed seda, kuidas teised tajuvad nende käitumist ja milliseid järeldusi nad sellest teevad (nn kohtuotsused), saades seeläbi teadlikuks enda käitumise järelmitest. Tagasiside, mis tekib inimeses teiste hinnangute tajumisel (või ettekujutamisel), loob aluse üksteisest arusaamiseks, suunab inimeste käitumist ja kujundab ühiskondlikke käitumispõhimõtteid. Kui sümpaatia põhimõte võimaldab inimesel teise motiive heaks kiita või ümber lükata, siis erapooletu vaatleja allutab tema motiivid ja käitumise moraalsele hinnangule. Kui kaastunnet võib pidada Smithi moraaliteooria aluseks ja see vastab küsimusele, milline põhimõte muudab teatud tegevused, motiivid jms moraalselt heaks, siis erapooletu vaatleja on moraali kriteerium ja vastab küsimusele: milline käitumine väärib moraalset heakskiitu? Smithi sõnul saab see idee teatava kehtivuse vaid siis, kui inimesel on ka tahe empaatiat tekitada, et panna ennast teise rolli, kelle vastu kaastunnet soovitakse näidata. Sellest loogikast lähtudes sõnastas ta teesi, et moraali reeglid on vahend, mille kaudu inimesed loovad oma reaalsuse.<ref>''Christoph Helferich: Geschichte der Philosophie: Von den Anfängen bis zur Gegenwart und Östliches Denken. Springer-Verlag, 2016, <nowiki>ISBN 978-3-476-00760-5</nowiki>, S. 202.''</ref>