Stensby leping: erinevus redaktsioonide vahel

Riia piiskop [[piiskop Albert|Albert]] kutsus 1218. aastal Taani kuningat Valdemari ühinema [[muistne vabadusvõitlus|eestlaste ja Vene vürstidega peetava sõjaga]], lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa kuninga võimu alla anda.<ref>Selart 2012, lk 49</ref><ref>Vahtre 1990, lk 129–130</ref> Pärast Valdemari vägede Eestimaale tungimist piiskop ja Mõõgavendade ordu aga taganesid kokkuleppest ja nõustusid Taanile loovutama vaid [[Revala]] ja veel vallutamata [[Saaremaa]]. Taanil õnnestus siiski 1220. aastaks lisaks Revalale oma kontrolli alla saada ka [[Virumaa]], [[Järvamaa]], [[Harjumaa]] ja [[Läänemaa]]. Läbirääkimistel piiskopi ja orduga nõustus Taani kõigepealt loobuma taotlustest Liivimaale ja hiljem ka Eestimaa lõunaosale ([[Sakala]]le ja [[Ugandi]]le). Põhja-Eesti kuuluvuse osas jäid osapooled endiselt eriarvamusele.<ref>Selart 2012, lk 50</ref> 1223. aasta mais võttis Schwerini krahv Heinrich (Must Henrik) Valdemari jahiretke ajal [[Lyø]]le koos tema vanima poja Valdemariga vangi.<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 247</ref> Kuninga vabastamiskatsed ei õnnestunud ja taanlaste positsioon Läänemere regioonis nõrgenes ning ka Eesti-ristiretke missioon jäi juhita.{{lisa viide}} Vangipõli lõppes alles 1225. aasta detsembris.<ref>Vahtre 1990, lk 159</ref> 1225. aastal vallutasid [[Tartu piiskop]]i [[vasall]]id Virumaa. Tüli lahendada püüdnud [[paavst]]i [[legaat]] [[Modena Wilhelm]] võttis vaidlusalused maad (Virumaa, Läänemaa, Järvamaa, Harjumaa) ajutiselt oma võimu alla. 1226. aastal tagastas ta Harjumaa Taanile. 1227. aasta suvel vallutas ordu kogu Põhja-Eesti ning Taani ja paavsti esindajad kaotasid kõik sealsed valdused.<ref>Vahtre 1990, lk 168–169, 171</ref>

 

 

==Leping==