Arvo Pärt: erinevus redaktsioonide vahel

Pärt lõpetas konservatooriumi [[1963]]. aastal ning selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. [[1968]]. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Kriisiaastatel süvenes ta [[keskaja muusika|keskaja]] ja [[renessanssmuusika]] uurimisse. Umbes samal ajal pöördus ta [[õigeusk]]u ja liitus 1972. aastal [[õigeusu kirik]]uga. Ta ristiti nimega Arefa.<ref>http://www.sinergia-lib.ru/index.php?page=arvo_part</ref> Uuesti [[1976]]. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn ''[[tintinnabuli]]''-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest.<ref>Restagno, 2005, lk 49–55.</ref>

 

 

Poolteist aastat hiljem, [[1981]]. aastal sai Arvo Pärt [[Saksamaa|Saksa Liitvabariigi]] akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni [[DAAD]] stipendiumi ja asus elama [[Lääne-Berliin]]i, mis jäi tema koduks suuremaks osaks emigratsiooniaastatest. Seejuures säilitas ta Austria kodakondsuse.<ref>Restagno, 2005, lk 76.</ref> 1984. aastal sai alguse Arvo Pärdi tänaseni kestev koostöö plaadifirma [[ECM Records]] asutaja, produtsent [[Manfred Eicher]]iga. Samal aastal ilmus ECMi egiidi all Pärdi autoriplaat "[[Tabula rasa (Pärt)|Tabula rasa]]", mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele.<ref>[https://www.arvopart.ee/arvo-part/ Arvo Pärdi elulugu. Arvo Pärdi Keskus.]</ref>