Tiit Eipre: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
Resümee puudub
PResümee puudub
Aastatel 1949–1959 pidas loenguid ja juhendas praktikume hüdroloogia valdkonnas [[TPI|Tallinna Polütehnilises Instituudis]], [[TRÜ|Tartu Riiklikus Ülikoolis]] ja [[Eesti Põllumajanduse Akadeemia]]s.
 
Tiit Eipre töötas 45 aastat Eesti sisevete uurimise alal, sellest 38 aastat hüdroloogiliste tööde organiseerijana ja juhina. Sõjajärgseil aastail juhtis ta hüdroloogilise (ka mere) vaatlusvõrgu taastamist ja väljaarendamist Eestis, esimeste uute hüdromeetriliste postide projekteerimist ja ehitamist (1948–1950), korraldas jõgede, järvede ja soode hüdrograafilisi uuringuid ning hüdrokeemilisi ja uhteainete uuringuid koos vastava laboratooriumi rajamisega. Tema initsiatiivil rajati spetsialiseeritud Triikoja järvejaam (1948) ja [[Tooma soojaam]] (1950) ning alustati ulatuslikke Peipsi järve uuringuid (1948). Pikka aega (1958–1975) uuris ta Eesti jõgede miinimumäravoolu ja allikate deebitit, organiseeris vaatlusvõrgu ratsionaliseerimist ja täiustamist. Kõikide tööde ja tegemiste kõrval ei katkestanud ta kunagi oma kahe lemmikobjekti – Peipsi järve ja Pandivere kõrgustiku vee uuringuid.
 
==Teoseid==
Tiit Eipre töö ei piirdunud ainult Eesti sisevete uurimisega, ta võttis aktiivselt osa ka rahvamajanduse ette kerkinud veevarustuse ja -kaitse probleemide lahendamisest. Sõjajärgsetel aastatel osales ta [[Narva Hüdroelektrijaam]]a ning mitme suure tööstusettevõtte veevarustussüsteemide projekteerimisel, koostas "Põllumajanduse elektrifitseerimise generaalskeemi" XVI köite "Veevarud" (1949). Tema koostatud on ka "Eesti veevarude kasutamise ja kaitse generaalskeemi" X osa – "Peipsi veemajanduslikud probleemid" (1961–1963). Tema soovitusel rajati Tallinna veega varustamiseks Pirita jõele [[Paunküla veehoidla]] (1959–1960) ning võeti ka teisi meetmeid pealinna veehaardesüsteemi arendamiseks. Ta oli [[Endla looduskaitseala|Endla Riikliku Looduskaitseala]] loomise üks initsiaatoreid ning tõstatas esimesena küsimuse Pandivere veekaitseala vajalikkusest. Ta osales ettekannetega paarikümnel teaduslikul konverentsil NSV Liidus ja Soomes. Vabal ajal osales Geograafia Seltsi, Looduskaitse Seltsi ja Tallinna Inseneride Maja tegevuses.
 
Tiit Eipre jätkas oma eelkäijate [[Evald Oldekop]]i ja [[August Velner]]i tööd janing viis meie teadmised Eesti jõgedest, järvedest ja allikatest tänapäeva tasemele.
 
==Mälestuse jäädvustamine==
1989. aastal paigaldati Toomale praeguse [[Endla looduskaitseala]] keskuse ette parki Tiit Eipre mälestuskivi. Tema järgi on saanud omale nime ka Pärnu jõe alguseks peetav allikas [[Roosna-Alliku]]l.
 
==TunnustusedTunnustus==
*1971 Tööpunalipu orden
*1974 [[Eesti NSV teeneline insener]]
137 856

muudatust