Erinevus lehekülje "Pūčkoriai mõis" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
Aastal 1797 läks mõis riiginõunik Loskarjovi omandisse, aastast 1804 aga Sidorovičiuste omandisse. Advokaat Stanislovas Sidorovičiuse ajal märgiti maha valduse piirid, rajati vesiveski, rajati uus mõisakompleksi viiv tee. Veel sajandi esimesel poolel said sealse valduse omanikeks Izmailskid. Stepan Izmailski rajas veskisse puitmassi tootmise, millest sai hiljem paberivabrik. Vabrik tootis puidumassi, paberit ja kartongi aastani 1915, mil selle seadmed Saksamaale toimetati. Aastal 1905 oli Puškarnia mõisas ja asulas 205 elanikku.<ref>Гошкевич И.И. Виленская губернія: Полный списокъ населенныхъ мѣстъ со статистическими данными о каждомъ поселеніи, составленный по оффиціальнымъ свѣдѣниямъ. Вильна, 1905.</ref>
 
Aastal 1921, mil piirkond oli Poola võimu all, omandas riik mõisalt 6 hektari suuruse ala. Sinna rajati maa-alused kindlustised, mis olid osa Vilniuse ümber rajatud suuremast kindlustiste kompleksist. Osa mõisa maid omandas raudtee. Aastal 1927 ostis riik veel osa maad uue tee (Stepono Batoro g.) rajamiseks. Aastal 1928 m00di veel üks tükike raudtee ääres asunud maad. Aastal 1929 suri Olga Izmailska ja mõisa päris tema tütretütar Irena Romankevič, kelle valdusesse see jäi Teise maailmasõjani. Aastal 1931 oli PuskarniaPuškarnia mõisas 12 elanikku.<ref>Wykaz miejscowości Rzeczypospolitej Polskiej, Kd. 1, Warszawa 1938. </ref> Nõukogude perioodil mõis võõrandati, selle omanik küüditati aga [[Siber]]isse. Sõjas said mõisa hooned kannatada, vabrikuhoone põles maha. Sõja järel rajati häärberisse kohaliku [[sovhoos]]i kontorihoone. Izmailskite suguvõsa eestvedamisel on osad mõisa hooned tänapäeval restaureeritud.<ref>[https://www.vilnijosvartai.lt/vietoves/puckoriai/ Vilnijos vartai]</ref>
 
Mõisakompleksist on kaitse all ait, küün, omanike maja, teenijate maja, lauda ja vesiveski varemed.<ref>[https://kvr.kpd.lt/#/static-heritage-search Leedu kultuurimälestiste register]</ref>
43 933

muudatust