Konstanzi kirikukogu: erinevus redaktsioonide vahel

Paavst [[Clemens V]] viis [[1309]]. aastal paavstitooli [[Itaalia]] poliitilise anarhiaolukorra tõttu Prantsusmaale[[Prantsusmaa]]le [[Avignoni vangipõlv|Avignoni]], kus [[Prantsusmaa kuningas]]t sai paavstitooli ''custos ecclesiae'' (kiriku hoidja). Avignonis resideerinud paavstid olid kõik prantslased, sealsetestsel ajal määratud kardinalidest kaks kolmandikku niisamuti.<ref>{{Raamatuviide|autor=Saard, Riho|pealkiri=Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Argo|lehekülg=222}}</ref> Alates [[1378]]. aastast valiti paavst nii Roomas[[Rooma]]s kui Avignonis. Seega tekkis katoliku kirikus 67 aastaks olukord, kus korraga oli võimul kaks paavsti. Seda tuntakse läänekiriku Suure skisma nime all. Võitlus paavstitooli ümber kujunes üheks teguriks suurvõimude omavahelises jõukatsumises, mis samal ajal [[Euroopa]] maailmajaos toimusid. Nende arengute tulemusena oli paavstivõim sisuliselt kaotanud oma senise poliitilise mõjukuse. [[1409]]. aastal toimunud Pisa kirikukogul üritati uuesti kiriku ühtsus taastada. Nii Avignoni paavst [[Benedictus XIII (vastupaavst)|Benedictus XIII]] kui ka Rooma paavst [[Gregorius XII]] kuulutati ametist tagandatuks ning asemele valiti Pisa paavst [[Aleksander V (vastupaavst)|Aleksander V]]. Kuna ametist vabastatud paavstid keeldusid ametist lahkumast, siis kukkus Pisa kirikukogu läbi ning kahe paavsti asemel oli neid ajutiselt kolm ning ühelgi ei olnud piisavalt autoriteeti, et teda kõikjal paavstina oleks tunnustatud.<ref>Saard, Riho (2013), lk 226</ref>

1414. aastal kutsus [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundi]] survel toonane Pisa paavst [[Johannes XXIII (vastupaavst)|Johannes XXIII]] (ametis 1410–1415[[1410]]–[[1415]]) Konstanzi kokku üldise kirikukogu. Ta oli ka ainus kolmest paavstist, kes Konstanzi kohale tuli. Kirikukogu alguseks kogunes linna 3 patriarhi, 29 kardinali, 35 peapiiskoppi, ligi 200 piiskoppi, 124 abti, enam kui 5000 munka, 578 professorit ja doktorit, lisaks veel tuhandeid inimesi, erinevate hinnangute kohaselt suurenes Konstanzi rahvastik kirikukogu ajaks kuni 100 000 inimese võrra.

Ainsat kohaletulnud paavsti Johannes XXIII-t süüdistati simoonias[[simoonia]]s, mõrvas ja kõlvatus liiderlikkuses. Tundes, et süüpinki sattumine võib halva pöörde võtta, põgenes ta märtsis 1415 ümberriietatult Konstanzist, lootes et see peatab kirikukogu töö. Seda siiski ei juhtunud – kirikukogul osalenud kardinal [[Pierre d’Aillyd'Ailly]] suutis kohal olnud Saksa, Prantsuse ja Inglismaa esindajaid veenda, et kirikukogu võim on paavstiülene, see on kiriku kõrgeim organ ja seega on selle otsused kohustuslikud ka paavstile. [[17. mailmai]]l oli Nürnbergi krahv Friedrich Hohenzollern paavst Johannes XXIII vangistanud. Kirikukogu vaatas tema süüdistusakti läbi ning vabastas ta ametist ja mõistis vangistusse. Rooma paavstpaavsti Gregorius XII oli poolenistiveendi vabatahtlikult tagasi astunudastuma ning Avignoni paavst Benedictus XIII tagandati tagaselja ametist.

Lisaks paavsti institutsiooniga seotud segaduse lahendamisele oli kirikukogu üheks kõrvaleesmärgiks ka [[Jan Hus|Jan Husi]]i ideede hukkamõistmine ja ta 1415. aastal ketserina tuleriidale saatmine.