Erinevus lehekülje "Tallinna Reaalkool" redaktsioonide vahel

Täiendasin peatükki
(Täiendasin peatükki)
=== Asutamine ===
19. saj teisel poolel jõudis [[tööstuslik pööre]] [[Venemaa Keisririik|Venemaale]], sh ka Eestisse. 1857. aastal Tallinna kindlusevööndi kaotamine ja 1870. aastal [[Balti raudtee]] avamine andsid Tallinna kaubandusele ja tööstusele võimaluse tugevaks arenguks. Sellest tingituna tekkis vajadus senist hariduselu reformida. 1872. anti Venemaal välja kooliseadus, mille alusel rajati olemasolevate kõrvale uus koolitüüp – reaalkool. Sidudes vajaduse uue haridusasutuse järele samal aastal olnud [[Peeter I|Peeter Suure]] 200. sünnipäevaga, sai rajatava kooli nimeks Tallinna Peetri Reaalkool, mida toetasid linnavalitsus ja gildid ühiselt 1700 hõberublaga.<ref name=":0" />
 
=== Tegevus Eesti Vabariigi loomisel ===
Nii iseseisva riigi rajamisel kui ka selle kaitmisel vabadussõjas oli oluline roll ka Tallinna Reaalkooli õpilastel ja õpetajad, eriti võimlemisõpetajal [[Anton Õunapuu|Anton Õunapuul]]. Ei tasu muidugi unustada, et ka paljud teised Reaalkooli õpetajad eesotsas hilisema direktori [[Karl Koljo]], pikaaegse võimlemisõpetaja Voldemar Resel-Resev ja joonistusõpetaja [[Roman Nyman|Roman Nymaniga]] käisid sõjas.1917. aasta suvel sai Tallinna Reaalkooli õpetajast [[Anton Õunapuu|Anton Õunapuust]] ühtlasi ka Tallinna miilitsakomissar. Õunapuu asutas 1917. aastal õppuritest erilise üksuse (skaudirühma), mille ta nimetas Õppiva Noorsoo Rooduks. ÕN roodus osales 340 õpilast, kellest tervelt 82 olid Tallinna Reaalkoolist. [[Anton Õunapuu|Õunapuu]] loodud roodust sai esimene rahvusliku meelsusega jõud Tallinnas.<ref name=":0" />
 
1917. aastal jätkus Venemaa sisemine lagunemine [[Esimene maailmasõda|I maailmasõja]] tõttu. Kuigi [[Oktoobrirevolutsioon|oktoobripöördega]] võimule tulnud [[bolševikud]] võtsid eesmärgiks Venemaa väljatoomise [[Esimene maailmasõda|I maailmasõjast]], ei realiseerunud see plaan veel koheselt. Saksamaa jätkas [[Idarinne (Esimene maailmasõda)|idarindel]] pealetungi ning 1917. aasta sügisel langesid Lääne-Eesti saared Saksamaa okupatsiooni alla. Saksa vägede edasiliikumine jätkus ning 23. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Tallinna vahetusse lähedusse. Samal ajal valmistus enamlik võim evakueerumiseks – rüüstati, rööviti ladusid, kaos oli üldine. Vajalik oli kord luua ja korra loojaks sai Õppiva Noorsoo rood. [[Anton Õunapuu]] juhtimisel suutsid Õppiva Noorsoo rood täies koosseisus ja Omakaitse üksus 24. veebruaril kindlustada linnas julgeoleku. Kooliõpilaste ülesandeks pärast relvade saamist oli kaitsta [[Eesti Pank|Eesti Panga hoonet]], [[Toompea loss|Toompead]], Reaalkooli ja Postkontorit enamlaste ja siia jäänud vene sõdurite vastu. Tänu õpilaste hoolsale turvateenistusele [[Eesti Pank|Eesti Panga hoones]] õnnestus [[Eestimaa Päästekomitee|Päästekomiteel]] seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada [[Eesti taasiseseisvumine|Eesti iseseisvus]]. Juba järgmisel päeval langes Tallinn [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsiooni]] alla.<ref name=":0" />
 
=== Vabadussõda ===
28. novembril 1918 algas [[vabadussõda]]. Suurel osa rahvast ja enamikel maailmasõjast tüdinenud sõdureil puudus usk vabadussõja mõttekusse ja iseseisvuse säilivuse võimalusse. Meestenappus ja madal võitlusmoraal sundis sõjaväe juhtkonda astuma otsustavaid samme, et täiendada rindeväeosi, eriti soomusrongide meeskondi. Uute väeosade komplekteerimiseks läksid [[Johan Laidoner]], P. Kann ja [[Johan Pitka]] Beljajeva kooli noori värbama. Tänu sütitavale kõnele suudeti 200 poisist värvata 125, kellest kaksteist olid realistid. Kui kindral A. Tõnisson uusi vabatahtlikke üksusi üle vaatas pidi ta tõdema, et jalaväe üksuseks on neid liiga vähe ja seetõttu määrati nad [[Laiarööpmeline soomusrong nr. 2|Soomusrong nr. 2-le]]. Realistide üksuste tarbeks eraldati 2 esimest vahet rongi otsas. [[Laiarööpmeline soomusrong nr. 2|Soomusrong nr. 2]] alustas kõigest kümne vaguniga kuid sõja lõpus oli neid juba tervelt kakskümmend. Algselt baseerus soomusrong nr. 2 [[Aegviidu|Aegviidus]], kust esimene lähetus oli 28. detsembril 1918 [[Tapa|Tapa linna]] tagasivallutamine, mis aga ebaõnnestus. Esimesed tõelised tuleristsed sai aga üksus samal päeval Anna mõisa all. Rindel oli olukord kehv, ligi 12000-st mehest 6000 olid deserteerinud oma väeüksuse ning läinud tagasi koju. Kõige parem olukord oli soomusrongidel. Soomusrongide koosseis püsis koos, sest see koosnes pea ainult vabatahtlikest ja ohvitseridest.<ref name=":0" />
 
Detsembris 1918 pandi Tallinna Reaalkooli hoonetes lipnik [[Leopold Tõnson|Leopold Tõnsoni]] algatusel alus [[Kalevlaste Maleva|Kalevlaste Malevale]], ametlik luba [[Sõjaministeerium|sõjaministeeriumi]] poolt anti 16. detsember 1918. Organiseerijate hulgas oli ka Reaalkooli võimlemisõpetaja [[Anton Õunapuu]], kellest sai kalevlaste kuulipildujakomando pealik ja [[Otto Tief]]. Juba 20. detsembril 1918 alustas Reaalkooli kantseleis tegevust vabatahtlike vastuvõtu büroo, mida juhtis [[Leopold Tõnson]]. 22. detsembriks oli kalevlastel koos üle kahe rühma jagu mehi. Kalevlased olid vaevalt nädala õppust saanud kui [[Johan Pitka|Johan Pitkalt]] tuli käsk teha dessant [[Loksa|Loksale]], sellest võttis osa 60 meest. Enne lõpliku [[Viru rinne|Viru rindele]], [[Jõelähtme|Jõelähtmesse]] minekut oli Kalevlaste Malevas 250 meest. Just kalevlaste ja ka soomlaste abiga suudeti taganemisele lõpp teha. Kuuldused lisavägede saabumisest innustas ka teistel rinnetel olevaid sõdureid niivõrd, et kõik vaenlase rünnakud löödi tagasi. Seda momenti, koos inglaste laevastiku saabumisega võib pidada pöördelisteks momentideks [[Vabadussõda|vabadussõjas]].<ref name=":0" />
 
Esimene realistist õppursõdur, kes vabadussõjas hukkus oli [[Harald Triegel|Harald Triigel]] (sündinud 1901 – langes 8.12.1918). Algselt maeti ta [[Järve mõis|Järve mõisa]] ühishauda, kuid tema isa kaevas 1919. aastal surnukeha sealt välja ning mattis Haraldi surnukeha ümber praegusele [[Siselinna kalmistu|Siselinna kalmistule]]. 9. mail 2000 paigaldas Tallinna Reaalkool kangelassõduri mälestuse jäädvustamiseks tema hauale väärika hauatähise, mida käiakse iga aasta Reaalkooli poolt 8. detsembril külastamas. Kolmteist päeva hiljem, 21. detsembril 1918 langes järgmine realist – Gunnar Dobka. Matusetalitlus toimus [[Tallinna Niguliste kirik|Niguliste kirikus]] ja maeti Tallinna Kopli surnuaiale. Matmispaik on kadunud olematusse koos rüüstamiste ja tasandamistega. [[Mõniste mõis|Mõniste mõisa]] kaitstes kalevlaste ridades kolmas realistist õppursõdur – Eugen Seeberg. Matusekorraldused toimusid [[Tallinna Jaani kirik|Jaani kirikus]] ning ta maeti Kopli surnuaiale – haua saatus on sama mis Dobkal. Artur Sisask oli soomusrong nr. 2 sõdur. Ta hukkus 19. märtsil 1919, kui soomusrong nr. 2 dessantrühm koos mereväelaste ja soomusrong nr. 1 meestega läks Orava mõisa tagasi vallutama.<ref name=":0" />
 
=== Tähiseid Tallinna Reaalkooli ajaloost ===
47

muudatust