P
→Koolimüts
PResümee puudub |
P (→Koolimüts) |
||
|
=== Koolimüts ===
Levinuim Tallinna Reaalkooli sümbol on [[Tekkel|koolimüts]], millel on pikk ajalugu, mille vältel on müts ka muutunud. Lõpliku, praeguseni kestva kuju ja värvi andis Reaali mütsile kunstnik ja Tallinna Reaalkooli kunstipedagoog ning joonistusõpetaja [[Roman Nyman]] 1921. aastal. Selle kujunduse kiitis heaks nii pedagoogikanõukogu kui ka aasta hiljem [[haridusministeerium]]. Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipudega äärtel ja siksakkidega mütsipõhjas eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kahekümneks aastaks. 1923. aastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu muuta koolimütsi kandmise kohustuslikuks. Peale koolireformi tegi haridusministeerium koolimütside üldises ettekirjutuses muudatusi mille tulemusel ei tohtinud enam põhikooli õpilastel mütsipõhjas olla kuldseid siksakke, kuid gümnasistidel see õigus säilis. Täna pannakse Tallinna Reaalkooli õpilastele oma kooli müts pähe õppeaasta avaaktuse eel kooli direktori ja klassijuhataja poolt.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Andreas Holst|url=https://real.kooliraamatukogud.ee/index.asp?action=102&tid=11511|pealkiri=Tallinna Reaalkooli ajalugu kajastavad teabetekstid: uurimistöö|väljaanne=Tallinna Reaalkool|aeg=2016|vaadatud=27.08.2021}}</ref>
=== Koolisõrmus ja lõpumärk ===
Järgmisel aastal, 1925 korraldati aga juba uus konkurss, mille võitis Alfred Kang-Kaingi. Tema loodud kujunduses võib juba ära tunda kõigi hilisemate Reaali lõpumärkide algkuju. “Endisaegne romb oli kaotanud oma võrdkülgsuse ning asendatud kahe rombi ja ühe kolmnurgaga. Väiksem, valge romb märgi ülaosas kannab lennu numbrit. Sinivalgete püstkriipsudega (Tallinna ja Reaalkooli lipu värvid) kolmnurk on aluseks väiksemale rombile ning kannab teise kihina teksti “T I R”. Rombi läbivad musta ja kullaga kaunistatud stiliseeritud tiivad (kummalgi kuus hoosulge) viitavad Reaalkooli mütsi värvidele”. <ref name=":0" />
Juba 1920. aastate teisel poolel hakati lõpumärke pidulikult jagama kooli aastapäeva aktusel ehk 29. septembril. Kõigepealt jagas tolleaegne direktor kiitust tublidele sportlastele ja muusikutele ning seejärel jagati tervele abituuriumile nende märgid. Abituriendid kinkisid seejärel austuse tähisena lõpumärgid direktorile, inspektorile, klassijuhatajatele (ordinaariustele) ja ka paarile soositumale õpetajale, ülendades neid sedasi “auabiturientideks”. Märkide kättejagamise tseremoonia kõrval kehtis traditsioon ka need sisse õnnistada ja seda pidu nimetati “märgipulliks”. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] poolt 1940. aasta juuni keelati lõpumärkide tegemine ära. [[Hruštšovi sula]] perioodil, 1957. aastal, lõpumärkide tegemine taaselustati, kuid sugugi mitte päris endise lõpumärgi kujul.<ref name=":0" />
Nagu eelnevalt kirjas oli 1940. aastal alanud [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|punaokupatsioonist]] alates lõpumärkide tegemine keelatud, mis tähendas, et tekkis vajadus sümboli järele, mis ühendaks kõiki Reaalkooli lõpetajaid. Valik langes lõpusõrmuste kasuks. See komme jätkus ja kinnistus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|saksa okupatsiooni ajal]] (1941-1944), kuigi sõrmuste tegemine ja kandmine oli koolipoistele ka siis keelatud. Väidetavalt tehti esimesed sõrmused juba 1938. aastal. 1939. aasta sõrmusel oli ovaalsel plaadil “R”-täht ning tammelehed. Seega ei saa väita, et üksnes lõpumärkide keelustamine oli põhjuseks, miks lõpusõrmuseid valmistama hakati. Samas oli lõpumärkide keelustamine üheks põhjuseks, miks sõrmuste tegemine muutus traditsiooniks.<ref name=":0" />
1940. aasta sügisel otsutas tollane lõpuklass, et tellib endale samuti kooli lõpusõrmused ning esialgu sooviti eeskujuks võtta 1939. aasta sõrmusest. Siis jõuti aga järeldusele, et too tammelehtedega versioon ei sobi ning lõpuklassis õppiv Heino Juurikas, kes oli hea joonistuskäega, tegi uue kavandi – ümmargusel mustal emailplaadil tosinnurga sisse “R” tähe. Heino Juurikas joonistas ja sõrmusele ka Reaali deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest”.<ref name=":0" />
| |||