Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
71. rida:
 
== Enesetapud Eestis ==
[[Eesti]] koos teiste [[Baltimaad]]e, [[Venemaa]], [[Soome]], [[Ungari]] ja [[Sri Lanka]]ga kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. [[2009]]. aastal sooritas Eestis enesetapu 269 inimest, [[2002]]. aastal 371, [[1994]]. aastal oli see arv sajandi suurim – 614. Umbes 80% enesetapu läbi surnutest on mehed. [[Maailma Terviseorganisatsioon]]i andmetel, kus on kasutatud 105 riigi kokkuvõtet, on suitsiidideenesetappude kordaja maailmas keskmiselt 16 suitsiidienesetappu 100 000 elaniku kohta. SuitsiidikordajatEnesetapukordajat alates 20st peetakse suure suitsiidiriskienesetapuriski näitajaks.
 
Endises [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta [[Mihhail Gorbatšov|Gorbatšovi]] [[perestroika]] ajal. Enne seda käsitleti enesetappu raske [[vaimuhaigus]]ena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse [[instinkt]]i väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsiidse käitumisega inimesele pandi, olid [[skisofreenia]] ja [[maniakaal-depressiivne psühhoos]].
83. rida:
Enesetapu [[tarvilikud ja piisavad tingimused|tarvilikke ja piisavaid tingimusi]] on raske välja tuua, muu hulgas sellepärast, et sõna tavatarvitust mõjutavad moraalsed hinnangud. Õilsatel eesmärkidel sooritatud enesetapmist hea meelega enesetapuks ei nimetata. Kui aga õigustatavaks peetavat enesetapmist ei taheta enesetapuks nimetada, siis ei ole küsimust enesetapu moraalsest õigustatusest võimalik sõnastada.<ref name="stanford" />
 
Kui hakata enesetappu puhtkirjeldavalt defineerima, siis ei piisa sellest, kui öelda, et enesetapp on iseenda põhjustatud [[surm]]: näiteks kui inimene sureb [[suitsetamine|suitsetamise]] tagajärjel tekkinud haigusse või võtab kogemata surmavat mürki, siis see pole enesetapp. Samas näiteks [[vabatahtlik eutanaasia|vabatahtliku eutanaasia]] puhul inimene ei põhjusta vahetult oma surma, kuid me peame seda enesetapuks, sest me peame teda oma surma eest [[moraalne vastutus|moraalselt vastutavaks]], kuna ta algatas sündmuste ahela, mis tema [[kavatsus]]e järgi pidi viima tema surmani. Sama lugu on enesetapuvormiga, mille puhul provotseeritakse politseinikku tulistama. Võib-olla võib enesetapuks nimetada ka [[enesetapukatse]]t, sest käitumise poolest see enesetapust ei erine. Sellepärast oleks parem defineerida [[Suitsiidne käitumine|suitsiidset käitumist]]. Nii et suitsiidseenesetapjaliku käitumise ja surma seos peab olema mittejuhuslik ning inimene peab valima surma. Enesetapp peab põhinema inimese [[kavatsus]]tel (inimesel peavad olema ka uskumused ja soovid oma teo kohta).<ref name="stanford" />
 
Kavatsuspõhise definitsiooni järgi on inimese käitumine suitsiidneenesetapjalik, kui
 
a) ta usub, et see või mõni selle tagajärg teeb tema surma vähemalt väga tõenäoliseks ja