Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel

*[[impulsiivsus]] – kõikidest iseloomuomadustest omab impulsiivsus ainukesena otsest seost suitsiidsusega. Näiteks situatsioonolukord, kus impulsiivne inimene tunneb ennast lööduna, ta ei näe väljapääsu oma olukorrast ja tajub tulevikku lootusetuna. Lisades sellele situatsioonileolukorrale enesetapu sooritamiseks vajalike võimaluste ja vahendite olemasolu, võib see olla kõik, mis vaja suitsiidikatseenesetapukatse sooritamiseks antud inimesel;

* autobiograafiline mälu – see, kuidas inimene mäletab oma minevikukogemusi näiteks probleemide lahendamisel. Depressiivne ja enesetapule kalduv inimene ei suuda enamasti meenutada spetsiifilisi momentehetki, vaid mäletab üldistatult. Üldistav mäletamine mõjutab probleemi lahendusoskusi, kuna inimene ei ole suuteline meenutama spetsiifiliselt, kuidas ta tuli minevikus toime sarnase probleemiga. Samuti on haigel inimesel raske meenutada minevikust midagi positiivset.

[[Idamaad]]es oli enesetapp [[vaprus]]e märk. Seda nimetatakse [[harakiri]]ks, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu veel. [[Ristiusk]] ja [[islam]] on suitsiidienesetappu alati tauninud. SuitsiidiSeda tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu. Enesetapp oli [[kuritegu]]. Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. [[18. sajand]]i [[Euroopa]]s veeti enesetapuohvrit avalikult mööda tänavaid, osadel võeti [[pea]]d maha, visati metsikute loomade kätte või riputati pea alaspidi üles. Tavaliselt visati enese tapnu keha [[kanalisatsioon]]i või löödi oda läbi [[süda]]me ja heideti teepervele ning kaeti seejärel [[kivi]]dega. Lisaks sellele sunniti leinajaid oma kodust lahkuma ilma ühegi asja ja varata.

Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena [[Prantsuse revolutsioon]], viimasena [[Inglismaa]] [[1861]] ja [[Portugal]] [[1864]]. [[19. sajand]]il tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest. Leinajate nimed olid kirjas ja nende vara väärtus langes. Kuigi [[20. sajand]]il heideti [[Geneetika|geneetilise]] soodumuse teooria kõrvale, säilis [[stigma (sotsiologia)|stigma]] sellegipoolest. Tänapäeval on suitsiidsuseenesetapu olemust selgitada püüdvad geneetilised uuringud taas päevakorral, kuid tulemuste rakendamine kannab teist eesmärki.