|
== Elulugu ==
Nikolai Karotamm sündis [[1901]]. aastal [[Pärnu]]maal ja õppis aastail [[1909]]–[[1915]] [[Kastna (Tõstamaa)|Kastna]] [[kihelkonnakool]]is, [[Pärnu]] kõrgemas algkoolis [[1915]]–[[1917]] ja [[1919]]–[[1920]] [[Rakvere Õpetajate Seminar]]is, kust ta välja heideti. Sõjaväeteenistuses oli ta [[Vahipataljon]]is aastail [[1921]]–[[1923]].
Märtsis 1925 emigreerus [[Holland]]isse, kus 1926. aastas astus [[Hollandi KP]]-sse.
Aastatel 1935–1936 oli [[Komintern]]i [[Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee|TK]] referent ja 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis.
1938. aastal vahistati N. Karotamm [[Suur Terror|Suure terrori]] ajal, kuid vabastati süüdistust esitamata.
Aastatel 1938–1939 oli Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde [[ÜK(b)P ajaloo lühikursus]]e ja 1940. aastal koostas vene-eesti [[sõnaraamat]]u.
== Tegevus [[Eesti NSV]]s ==
Eestisse saabus N. Karotamm juulis 1940 ja töötas ajalehe [[Kommunist (ajaleht)|Kommunist]] vastutava toimetajana juulist augustini 1940. Pärast [[juunipööre]]t nimetati ta [[EK(b)P Tartumaa Linnakomitee]] I sekretäriks 1941. aastal.
1941. aasta augustis valiti ta [[EKP Keskkomitee]] [[EKP KK II sekretär|II sekretär]]iks ning 1940–1951 oli [[EK(b)P Keskkomitee]] ja [[EK(b)P Keskkomitee Büroo]] liige.
== Tegevus Teise maailmasõja ajal ==
1941. aasta suvel-sügisel pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Nõukogude-Saksa rinde]] jõudmist Eestisse organiseeris N. Karotamm koos EK(b)P juhtkonnaga vastupanu ja agitatsioonitööd. N. Karotamm kuulus ka koos [[Balti laevastik]]u ja EK(b)P KK juhtkonnaga [[Vabariiklik Kaitsekomitee|Vabariiklikku Kaitsekomiteesse]] koos esimehe [[Karl Säre]], esimehe asetäitja [[Johannes Lauristin]]i ja liikmete [[Vladimir Botškarjov]]i ja [[Boriss Kumm]]iga. [[Tallinna vallutamine (1941)|Tallinna vallutamise]] eel lahkus N. Karotamm koos Boriss Kummi, [[Paul Keerdo]], [[Kaarel Paas]]iga [[miinilaev]] [[Smetlivõi (laev)|Smetlivõi]]ga Tallinnast ning jõudis edukalt Leningradi, miinilaevsealt [[Volodarski (laev)|Volodarski]]ga evakueerunud V. Botškarjov ja J. Lauristin hukkusid evakueerumisel. Leningradistedasi suundus N. Karotamm 1. detsembril 1941 edasi NSV Liidu tagalasse enne [[Leningradi blokaad]]irõnga sulgemist saksa vägede poolt.
Nikolai Karotamm viibis [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal [[NSV Liit|NSV Liidu]] tagalas 1941–1944, kus [[EKP Keskkomitee]] [[EKP KK II sekretär|II sekretär]]ina ja ka faktilise EK(b)P juhina (kuna EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos nõukogude vägedega) ning oli [[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsus]]e ja [[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsus]]e koosseisu kuuluva [[Eesti NSV Partisaniliikumise Staap|Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi]]{{lisa_viide}} ülem aastail 1942–1944.
== Tegevus pärast Teist maailmasõda ==
Nikolai Karotamm valiti [[28. september]] [[1944]] pärast Tallinna vallutamist toimunud EKP KK pleenumil [[EK(b)P KK I sekretär]]iks, kellena tegutses kuni [[4. aprill]]ini [[1950]]. N. Karotamm oli ka [[EK(b)P Tallinna linnakomitee]] I sekretär aastatel 1947–1950.
1946. aastal oli N. Karotamm EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi [[Hävituspataljonid Eestis|Hävituspataljonid]]e [[Hävituspataljonide Keskstaap|staabi]] ülem.
== Kollektiviseerimine ja märtsiküüditamime ==
1947. aastal alustati ÜK(b)P KK sekretäri [[Andrei Ždanov]]i korraldusel Eesti kollektiviseerimise ettevalmistamist, milleks pidi N. Karotamme mälestuste kohaselt<ref>[[Voldemar Pinn]]. Kes oli Nikolai Karotamm? Kultuuritragöödia jälgedes. Haapsalu Trükikoda, 1996, lk 76–83</ref> kasutama põllumajanduse kooperatsiooni, ühistute soodustamist ning [[kulak]]ute ülikõrge maksustamisega väljatõrjumist põllumajandusest.
1948. aastal suri Eesti kollektiviseerimist kureerinud ÜK(b)P KK sekretär [[Andrei Ždanov]] ning Moskvas alanud kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus represseeriti A. Ždanovi toetajad ning fabritseeriti [[Leningradi süüasi]].
== [[EK(b)P VIII pleenum]] 1950. aastal ==
[[1950]]. aasta [[märtsipleenum]]i otsuste alusel N. Karotamm tagandati ja heideti välja [[EK(b)P Keskkomitee büroo]]st, [[1949]]. aasta [[märtsiküüditamine|märtsiküüditamise]] ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning [[juunikommunistid]] kõrvaldati [[Ivan Käbin]]i juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult [[Eesti NSV]]-s.
{{Vaata|EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum}}
==Tegevus pärast EK(b)P VIII pleenumi==
Alates maist 1950 oli N. Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 [[NLKP KK juures asuv Ühiskonnateaduste Instituut|NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemia]]s, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja teemal "Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis". Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas [[NSV Liidu Teaduste Akadeemia]] Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.
Moskvas viibides pidi N. Karotamm korduvalt õigustama oma eelnevat tegevust EKP KK I sekretärina [[ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjon]]is, Eesti NSV uue EKP KK I sekretäri [[Johannes Käbin]]i poolt koostatud ettekannete arutamisel N. Karotamme "liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest". 1952. aastal avaldati N. Karotammele parteiline noomitus arvestuskaardile kandmisega, 1951. aastal poliitiliselt represseeritud [[Nõukogude Liidu kangelane|Nõukogude Liidu kangelase]] [[Arnold Meri]] soosimise eest, "kelle ta võttis 1942. aastal ilma piisava kontrollita ÜK(b)P liikmeks".
Vastuolude tõttu uue EKP KK I sekretäri [[Johannes Käbin]]iga ei antud N. Karotammele võimalust naasta Eesti NSV-sse teaduslikule tööle. Aastatel 1959–1967 oli N. Karotamm [[NSVL TA]] põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; aastal 1964 sai [[doktorikraad]]i [[majandusteadus]]te alal; 1966. aastast [[professor]]; aastail 1967–1969 [[NSVL Teaduste Akadeemia]] Majandusinstituudi vanemteadur.
==Esindusorganites==
| 