Erinevus lehekülje "Naturalism (filosoofia)" redaktsioonide vahel

Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel
(Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel)
(Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel)
 
=== Religioossete ideede kriitika ===
[[Fail:Feuerbach_Ludwig.jpg|pisi| [[Ludwig Feuerbach]] töötas välja naturalistliku usufilosoofiateadvusfilosoofia. (Graveering: August Weger)]]
Esiteks [[Religioon|mõistetakse loodusnähtusi naturalismis sageli selleks, et eristada neid religioossetest]] või [[Müstika|müstilistest]] nähtustest. Naturaalsuse religioosne kriitiline komponent, eriti USA-s 20. sajandi esimesel poolel oli suur roll. <ref>John Ryder: ''American philosophic naturalism in the twentieth century.'' Prometheus Books, Amherst 1994, ISBN 0-87975-894-5.</ref> Selle varase naturalismi põhitees on see, et pole ühtegi nähtust, mis põhimõtteliselt vastanduks teaduslikule kirjeldusele. Näiteks Thelma Lavine selgitas: „Naturaalse põhimõtte mõte on selles, et teaduslik analüüs ei tohi piirduda teatud piirkonnaga, vaid seda saab laiendada nähtuste mis tahes alale. " <ref>[[Thelma Lavine]]: ''Naturalism and the Sociological Analysis of Knowledge.'' In: Yervant Krikorian: ''Naturalism and the Human Sprit.'' Columbia University Press, New York 1944, S. 185.</ref>
 
Naturalistlik realism pole suunatud ainult subjektiivse idealismi vastu, vaid ka piiritleb [[Relativism|relativistlikke]] ja subjektivistlikke teooriaid. Relativismi keskseks teesiks on see, et lause tõde sõltub alati ajaloolisest või sotsiaalsest kontekstist ja seetõttu pole universaalselt tõeseid lauseid. Üldrelativism laiendab neid väiteid ka loodusteadustele. Selles mõttes võib radikaalne relativist väita, et lause „Maa on kerakujuline” vastab tänapäeval tõele, kuid oli väär Vana-Hiinas. Seevastu tüüpiline loodusteadlane selgitab, et loodusteadused kirjeldavad objektiivseid fakte, mis ei sõltu sotsiaalsest ega kultuurilisest kontekstist. Lause „Maa on kerakujuline” väljendab siis universaalset tõde ja oli iidsetel aegadel sama kehtiv kui tänapäeval.
 
Kuigi realism on paljude naturalistlike teooriate keskne osa, ei saa seda vaadelda kui naturalismi määratlevat omadust. Esiteks pole selge, kas realism on naturalismi jaoks vajalik. Näiteks [[Willard Van Orman Quine|Willard Van Orman Quine oli]] 20. sajandi üks tuntumaid loodusteadlasi. Siiski on kahtlusi, kas Quine'i filosoofiat saab nimetada “realistlikuks”. Quine mõistab naturalismi sisuliselt teaduslike uuringute olemusena (eristamisena?), lükates samal ajal tagasi sõltumatud filosoofilised meetodid.<ref name="Qu">[[Willard van Orman Quine]]: ''Naturalisierte Erkenntnistheorie.'' In: ders.: ''Ontologische Relativität und andere Schriften.'' Reclam, Stuttgart 1975, S. 105.</ref> Selline metodoloogiline naturalism ei näi eeldavat mingit konkreetset, realistlikku teesi. Lisaks kindlasti realismile ei piisa naturalismist, kuna on palju realistlikke, mitte-naturalistlikke teooriaid. Näiteks traditsiooniline kristlik teoloogia põhineb realistlikul metafüüsikal.
 
=== Füüsikalisus ja reduktsionism ===
Teine tõlgendus väitest, et ''kõik on osa loomulikust korrast,'' on järgmine: Kui miski on loodusliku korra osa, siis saab seda vähemalt põhimõtteliselt seletada ka loodusteadustega. See on [[Reduktsionism|reduktsionismi]] tees. Järjepidevad reduktsionistid eeldavad, et põhimõtteliselt saab sotsiaalseid või ajaloolisi nähtusi seletada ka loodusteaduste abil. Lisaks eeldab reduktsionism, et [[Teadvus|teadvust saab teaduslikult seletada.]]
 
Paljud loodusteadlased tunnistavad füüsikalisust ja reduktsionismi. Kui [[vaimufilosoofia]] räägib „mõistuse loomulikuks muutmisest”, siis tavaliselt mõeldakse selle vähendamist. Mõiste naturalism ei ole aga sünonüüm “füüsikalisusele” ega “reduktsionismile”. Mõned loodusteadlased asetavad oma filosoofia keskmesse suunatuse loodusteadustetäppisteaduste meetoditele. Näiteks Quine selgitab: „Ma võtan füüsikalisust kui teaduslikku seisukohta, kuid teaduslikud põhjused võivad ühel päeval mind sellest eemale peletada, ilma et mind hoiatataks naturalismist“. <ref>Willard van Orman Quine: ''Naturalismus - oder: Nicht über seine Verhältnisse leben.'' In: Geert Keil, Herbert Schnädelbach (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 121.</ref>
 
=== Täppisteaduste meetodid ===
Enamikus tänapäeva naturalismi käsitlustes on täppisteaduste meetoditel keskne roll. Sellars selgitab kuulsas lõigus oma teosest ''Science, Perception and Reality'': „Mis puudutab maailma kirjeldamist ja selgitamist, siis loodusteadused on kõigi asjade mõõt„.<ref name="Se">[[Wilfrid Sellars]]: ''Science, Perception and Reality.'' Routledge and Kegan Paul, London 1963, ISBN 0-924922-50-8, S. 173.</ref> Selline täppisteaduste eelistamine vastandub inim- või sotsiaalteaduslikud lähenemisviisidele. Tõepoolest, naturalistid kritiseerivad paljusid kaasaegse teadusloo või teadussotsioloogia variante. Kuigi tunnistatakse, et teadlaskonda saab vaadelda ka kui sotsiaalset ja ajaloolist nähtust, rõhutavad loodusteadlased, et loodusteaduse leiud on tähtsamad ja neid ei saa ajaloolise või sotsiaalse konteksti abil relativiseerida. Paljud loodusteadlased lükkavad tagasi ka [[Poststrukturalism|post-strukturalistliku]] [[kirjandusteooria]] ja [[kultuuriuuringud]] ning [[Psühhoanalüüs|psühhoanalüüsi]].<ref>Ein klassisches Beispiel ist hier die [[Sokal-Affäre]].</ref> Sellele vaatamata ei ole täppisteaduste ja inimteaduste vastandamine naturaliseeritud teooriate keskmes ning enamasti väidetakse, et naturalismi saab ühendada austusega inimteaduste vastu. <ref>[[Holm Tetens]]: ''Der gemäßigte Naturalismus der Wissenschaften.'' In: Geert Keil, Herbert Schnädelbach (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 273–288.</ref>
 
Metoodilise naturalismi keskne eeldus on pigem sõltumatu, filosoofilise meetodi tagasilükkamine, mis eelneb ja põhjendab empiirilist uurimistööd. Näiteks kirjutab Quine „teadmisest, et tõelus tuleb tuvastada teaduse enda raames, mitte varasemas filosoofias” ja „täppisteaduses loobutakse esimese filosoofia eesmärgist„. <ref>Willard van Orman Quine: ''Theorien und Dinge.'' Suhrkamp, Frankfurt am Main, S. 35, S. 89.</ref> Sõltumatute filosoofiliste meetodite tagasilükkamine tähendab eelkõige loobumist [[a priori]]<nowiki/>st. Maailma kogemustest sõltumatu a priori teadmus vastandub empiirilistele teadmistele. Apriori argumente võib leida ühelt poolt [[Filosoofia ajalugu|filosoofia ajaloo]] suurtest metafüüsilistest süsteemidest. Klassikaline näide sellest on [[Immanuel Kant]], kes väitis ''Puhta mõistuse kriitikas'', et [[ruum]] ja [[aeg]] pole inimesest sõltumatu tõeluse osa. Seda saab aga näidata ainult a priori („transtsendentaalse“) argumendi kaudu, kuna kõik empiirilised teadused eeldavad juba ruumi ja aega. Metoodilised täppisteadlased tahavad sellise a priori metafüüsika asendada empiiriliste uuringutega. Teisest küljest on metoodiline naturalism suunatud ka klassikalise [[Analüütiline filosoofia|analüütilise filosoofia]] vastu, mis eeldas, et mõisteanalüüs oli a priori filosoofiline meetod. Kontseptuaalne analüüs peaks olema a priori, kuna see viitab ainult sõnade [[Tähendus|tähendusele]], mitte maailmale. Analüütilise lause klassikaline näide on “Kõik poissmehed on vallalised”. Kui teate sõnade tähendust, siis teate, et see lause vastab tõele. Sellise lause kinnitamiseks pole vaja empiirilist uuringut läbi viia. Analüütilises filosoofias tuleks a priori alusel uurida keskseid filosoofilisi termineid nagu „[[teadmised]]” või „[[õigustus]]”.
 
== Viited ==
 
[[Kategooria:Epistemoloogia]]
[[Kategooria:Ülevaatamata tõlgetega leheküljed]]
4141

muudatust