Puritaanid (ooper): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''"Puritaanid"''' (originaalpealkiri ''I Puritani'') on [[Vincenzo Bellini]] [[ooper]] (''melodramma serio'') kolmes vaatuses [[Carlo Pepoli]] [[libreto]]le Jacques-Arsène François-Polycarpe Ancelot’ ja Xavier Saintine'i (Joseph-Xaviér Boniface) näidendi "Têtes rondes et cavaliers" ("Ümarpead ja ratsanikud", 1833) järgi, mis omakorda on mugandus [[Walter Scott]]i romaanist "Old Mortality" ("Vana surelikkus", 1816). Algselt komponeeritud kahevaatuselisena, kuid [[Gioachino Rossini|Rossini]] soovitusel jagas Bellini [[faabula]] kolme vaatusse. Helilooja viimane ja suursuguseim ooper. Hinnatud meistriteoseks. "[[Norma (ooper)|Norma]]" kõrval maestro parimaid
== Ajalugu ==
9. rida:
Ooper esietendus kaks kuud varem kui Donizetti "[[Marin Faliero]]" ja sai triumfaalse vastuvõtu osaliseks. Donizetti teos osutus keskpäraseks. Tunnustust jagas ka Donizetti ning paljud teised tollased heliloojad. Auahne Bellini pidas kolleegide ja ajakirjanduse tunnustusi väga oluliseks. Mitmed ooperi muusikanumbrid tulid kordamisele ning muutusid populaarsed väljaspool teatrimaja. Bellini protežee ja kaunite kunstide toetaja printsess [[Cristina Belgioioso]] eestvedamisel koostasid ja esitasid näiteks kuus Pariisis elavat rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti [[Ferenc Liszt]], [[Frédéric Chopin]], [[Henri Herz]], [[Carl Czerny]], [[Johann Peter Pixis]] ja [[Sigismund Thalberg]] ooperi II vaatuse Riccardo ja Giorgio patriootliku dueti "Suoni la tomba" alusel oma klaverivariatsioonid "Hexaméron – Morceau de Concert" ("Symphonie Fantastique").
Ooperist sai "Pariisi hullus". Kahe kuu jooksul kuni hooaja lõpuni etendati 17 korda. Kuni 1909. aastani mängiti üksnes Théâtre-Italienis üle 200 korra. [[London]]is oli ooper esietendusel juba 1835. aasta mais. [[La Scala]] avas selle tükiga sama aasta detsembris karnevalihooaja. Järgnesid [[Palermo]], [[Napoli]], [[Rooma]], [[Messina]] ja teised Itaalia teatrid oma lavastustega. 1836. aastal oli "
Ooper püsis pärast väljatulekut ligi 100 aasta jooksul vahetpidamatult maailma ooperilavade püsirepertuaaris. Õieti pole see kunagi pikaks ajaks sealt välja langenudki, ehkki nõuab eriti kõrgetasemelist lauljate kvartetti. 20. sajandi viimasel veerandil vähenes küll ooperi esitamise sagedus väljaspool Itaaliat tunduvalt ja seda peamiselt sobivate lauljate kokkusaamise raskuste tõttu. Itaalias on aga teos püsinud vahetpidamatult teatrite mängukavas.
37. rida:
'''II vaatus''' toimub ühes puritaanide kindluse ruumis. Pulmalised neavad Arturot. Arturo mõistetakse surma ja Riccardo saab käsu teda jälitada ja kinni võtta. Elvira ei tea oma peigmehe saatusest midagi. Talle seletatakse, et Talbo on neiu armastuse reetnud. Mõistuse kaotanud Elvira usub kuulvat mehe häält. Giorgio ja Riccardo on ahastuses Elvira hullumeelsuse pärast. Giorgio annab Riccardole mõista, et Arturo hukkamine tapaks ka Elvira, ja veenab teda konkurendi elu säästma. Riccardo küll esialgu keeldub, kuid lõpuks nõustub Giorgio ettepanekuga, seades tingimuseks, et Arturo ei tõsta nende vastu relva.
'''III vaatus''' areneb kindluse lähedal metsas. Talbo on taas teelahkmel kas põgeneda, sest teda ähvardab surm, või minna enne Elviraga jumalaga jätma. Ta kuuleb metsasalus harfimängu ja Elvira meeltesegast laulu. Eluga riskides otsustab Arturo mõrsjaga kohtuda. Taaskohtumine toob Elvira hetkeks mõistusele. Arturo seletab, miks ta lahkus koos kuningannaga, keda taheti hukata.
== Elvira rolli esitajaid ==
| |||