Meeskoor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Mitteneutraalne väljend |
|||
1. rida:
{{Viitamata|kuu=august|aasta=2021}}
[[Pilt:Inseneride-Meeskoor-in-Blue-House-08.jpg|pisi|[[Inseneride Meeskoor]]]]
'''Meeskoor''' on [[Koor (muusika)|kooriliik]], mille [[laulja]]iks on [[häälemurre|häälemurde]] läbinud [[mees|mehed]], häälerühmadeks tavaliselt I [[tenor]] ja II tenor ning [[bariton]] ja [[bass]] (ühendkooris vastavalt I ja II bass). Nii Eesti kui mitmete teiste maade koorimuusikas on rikkalik spetsiaalselt meeskooridele kirjutatud repertuaar, meie kõige tuntumad koorilaulud ([[Mu isamaa on minu arm|Mu isamaa]], [[Mihkel Lüdig|Koit]] jt.) on loodud nii mees- kui [[segakoor]]iseades.
Esimesel kolmel Eesti [[Üldlaulupidu|üldlaulupeol]] esinesid ainult mehed (meeskoorid ja pasunakoorid). Hiilgeaegadel on Eestis olnud ligi 60 iseseisvaid kontserte andvat meeskoori, praeguseks (üldlaulupeo eel 2014) on neid jäänud vaid 30 ning kolmes maakonnas puuduvad nad hoopis (Hiiu-, Põlva- ja Valgamaa). Noorte meeste kooridest on mitmed võtnud enda kõrvale ka naislauljad ning muutunud sega- või kammerkoorideks. Maapiirkondade koorid vananevad ega leia noori lauljaid, seega ei suuda alal hoida kontserttegevust ja osalevad vaid küla- ja laulupidudel. See seab kahtluse alla meeskooride kui eraldi kooriliigi püsimise üldlaulupidudel.
Mujal maailmas on meeskoorilaul kõige elujõulisem ilmselt Soomes, kus meeskooride liit (Suomen mieskuoroliitto) ühendab üle 120 meeskoori ja korraldatakse kooriliigi laulupidusid üle maa. Neil on järjepidevalt osalenud ka Eesti paremad meeskoorid, kel on sõpruskoorid üle-lahe. 2012.-l aastal korraldati Tartus rahvusvahelised Põhja- ja Baltimaade meestelaulu päevad ning tuhandetel laulumeestel ümber Läänemere on usku ja lootust, et need ei jää viimasteks.
==Vaata ka==
| |||