Erinevus lehekülje "Naturalism (filosoofia)" redaktsioonide vahel

Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel
P
(Loodud lehekülje "Naturalismus (Philosophie)" tõlkimisel)
'''Naturalism''' on arvamus, et maailma tuleb mõista kui ainult looduse poolt antud sündmust. Sellele oletusele ''osutatakse'' sageli ütlusega ''et kõik on loodus'', jätab iseenesest lahtiseks, kuidas [[Loodus|looduse]] mõistet tuleb piiritleda. Kui inimene mõistab "loodust" ainult ''füüsilist'' olemusena, siis annab ütlus " ''kõik on loodus"'' [[Materialism|materialistliku]] või [[Füsikalism|füüsikalise]] positsiooni. Sellised teooriad näitavad, et ka [[Vaim (mens)|vaim]] või [[Teadvus|teadvus on]] osa ajust või alternatiivina pole neid üldse või need on kõigest illusioon.
{{see artikkel|räägib filosoofilisest naturalismist üldse; eetilise naturalismi kohta vaata lehekülge [[Naturalism (eetika)]].}}
'''Naturalism''' on [[filosoofia]]s üldnimetus mitmele [[filosoofiline positsioon|filosoofilisele positsioonile]], mis lähendavad [[filosoofia]]t [[loodusteadus]]ele.
 
Naturalistlik seisukoht ulatub Kreeka antiikaega: loodus (physis) tähistab siin kõike, mida inimene ''pole loonud.'' Inimene ise on loomulik olend nagu kõik teised olendid. Loodusobjekti hilisemad muudatused (nt kündmine, tükeldamine, hooldamine) ei ''teinud'' sellest kultuuriobjekti. See kehtis ainult looduslike osade keeruka kokkupanemise kohta täiesti uuteks tervikuks (nt tööriistad, kunstiteosed, ehitised). Mõne iidse filosoofi ettekujutus loodusest vastab teatud viisil igapäevase mõtlemise intuitiivsele juhtkategooriale. <ref>[[Gregor Schiemann]]: ''1.5 Natur – Kultur und ihr Anderes.'' In: Friedrich Jaeger u. Burkhard Liebsch (Hrsg.): ''Handbuch der Kulturwissenschaften, Band 1: Grundlagen und Schlüsselbegriffe.'' J. B. Metzler, Stuttgart / Weimar 2004, ISBN 3-476-01881-4, S. 64.</ref>
'''Naturalismiks''' nimetatakse näiteks järgmisi seisukohti:
*[[Filosoofia]] probleemid kasvavad välja [[empiirilised teadused|empiirilistest teadustest]] ning neid tuleb lahendada meetoditega, mis sarnanevad empiiriliste teaduste meetoditega.
*[[Vaim (mens)|Vaim]] ei ole [[mateeria]]st sõltumatu reaalsus (vaimu ja keha [[dualism]]i eitus).
*[[Uskumus]]e [[õigustus (filosoofia)|õigustus]] peitub uskujast väljaspool ([[eksternalism (epistemoloogia)|eksternalism]]).
 
Alates 17. sajandi algusest saab naturaalsena määrata iga õpetuse, mis kuulutab looduse kõigi nähete aluseks ja normiks. See oli peamiselt tingitud motivatsioonist kaugeneda religioosses mõttes [[Üleloomulikkus|üleloomulikest nähtustest.]] Nii mõistetud naturalism lükkab tagasi [[Ime|imede]] ja üleloomulike olendite olemasolu.
Erinevad naturalismiga seostavad seisukohad on omavahel tihedas seoses, kuigi nad üksteisest ei järeldu. Seetõttu pooldab ühe seisukoha pooldaja enamasti ka teisi. Eri autorid näevad naturalismi tuuma eri seisukohtades.
 
Kaasaegsetes naturalistlikes teooriates alates 20. sj-di algusest on aga [[Loodusteadused|sageli esiplaanil loodusteaduse,]] mitte looduse mõiste. Väidetavalt viiksid loodusteadused maailma struktuuride põhikirjeldusteni ja oleksid selles mõttes [[Filosoofia|filosoofilistest]], humanitaarteaduslikest ja igapäevastest meetoditest paremad. Selles mõttes on loodusteadused maailma kirjeldamiseks ja selgitamiseks “kõigi asjade mõõdupuu”. <ref name="Se">[[Wilfrid Sellars]]: ''Science, Perception and Reality.'' Routledge and Kegan Paul, London 1963, ISBN 0-924922-50-8, S. 173.</ref>
[[Kategooria:Filosoofia]]
 
== Looduslike teooriate tunnused ==
Looduse teadusteooriates kujundatakse maailmavaade, mis põhineb loodusteaduste selgitavatel meetoditel. Selles mõttes saab tuvastada naturalismi mõningaid tüüpilisi tunnuseid: [[Realism (teadus)|realism]], [[Füsikalism|füüsikalisus]], religioonikriitika, [[reduktsionism]], piirdumine loodusteaduste meetoditega ja [[metafüüsika]] tagasilükkamine.
 
Ükski neist tunnustest ei tundu siiski vajalik ja seetõttu on esindatud väga erinevad naturalismi variandid. Naturaalsete seisukohtade üldises klassifikatsioonis eristatakse sageli [[Ontoloogia|ontoloogilist]] ja [[Metodoloogia|metodoloogilist]] naturalismi. Kui ontoloogiline naturalism sõnastab teesi maailma olemuse kohta (näiteks: ''maailm koosneb ainult füüsikalistest osakestest ja nende omadustest'' ), siis metodoloogiline naturalism peab loodusteaduste meetoditele orienteerumist natsionalismi keskseks tunnuseks.
 
Esmalt saavutas naturalistlik kuvand inimesest suurema populaarsuse [[Charles Darwin|Charles Darwini]] evolutsiooniteooria abil. Sellest lähtuvalt [[Karl Marx|esindasid Marx]] ja [[Friedrich Engels|Engels ka]] materialistlikku, teaduslikku maailmavaadet. Kuid [[marksism]] sisaldab endiselt arvukalt sotsioloogilisi ja poliitilisi osi, mis ei kuulu naturalismi.
 
Kaasaegsed naturalistlikud seisukohad, mis põhinevad evolutsioonilise ja inimbioloogia leidudel ning üritavad bioloogia abil selgitada traditsioonilisi epistemoloogilisi, sotsiaalteaduslikke ja psühholoogilisi probleeme, on [[evolutsiooniline epistemoloogia]] ja [[sotsiobioloogia]]. Selliseid lähenemisi nimetavad vastased [[Biologism|bioloogilisteks.]]
 
Kuivõrd loodusteaduste naturalistlikku eristamist saab argumenteerimisega ise põhjendada, jääb arutelus vaieldavaks. Loodusevastased peavad seetõttu maailma naturalistlikku perspektiivi sageli alusetuks hoiakuks, mis ei ole mingil juhul teistest maailmavaadetest või veendumuste süsteemidest parem. <ref>Etwa [[Paul Feyerabend]]: ''[[Erkenntnis für freie Menschen]].'' Veränderte Ausgabe. Suhrkamp Verlag, Frankfurt 1980, ISBN 3-518-11011-X, S. 45.</ref>
 
=== Religioossete ideede kriitika ===
[[Fail:Feuerbach_Ludwig.jpg|pisi| [[Ludwig Feuerbach]] töötas välja naturalistliku usufilosoofia. (Graveering: August Weger)]]
Esiteks [[Religioon|mõistetakse loodusnähtusi naturalismis sageli selleks, et eristada neid religioossetest]] või [[Müstika|müstilistest]] nähtustest. Naturaalsuse religioosne kriitiline komponent, eriti USA-s 20. sajandi esimesel poolel oli suur roll. <ref>John Ryder: ''American philosophic naturalism in the twentieth century.'' Prometheus Books, Amherst 1994, ISBN 0-87975-894-5.</ref> Selle varase naturalismi põhitees on see, et pole ühtegi nähtust, mis põhimõtteliselt vastanduks teaduslikule kirjeldusele. Näiteks Thelma Lavine selgitas: „Naturaalse põhimõtte mõte on selles, et teaduslik analüüs ei tohi piirduda teatud piirkonnaga, vaid seda saab laiendada nähtuste mis tahes alale. " <ref>[[Thelma Lavine]]: ''Naturalism and the Sociological Analysis of Knowledge.'' In: Yervant Krikorian: ''Naturalism and the Human Sprit.'' Columbia University Press, New York 1944, S. 185.</ref>
 
Religioonidega seoses on sellel kaks tagajärge. Ühest küljest ei tohiks olla religioosseid nähtusi, mis põhimõtteliselt välistaksid teadusliku kirjelduse. See tähendab ebaolulise [[Jumal|Jumala]], aga ka kõigi üleloomulike nähtuste, näiteks imede või üleloomulike kogemuste, tagasilükkamist. Lisaks sisaldab selliselt mõistetud naturalism ka positiivset teesi, et religioosseid nähtusi saab teaduslikult uurida. Selles mõttes naturaliseeritud [[religioonifilosoofia]] võib leida [[Ludwig Feuerbach]]<nowiki/>il , kes seletas religioosseid nähtuseid sotsiaal-psühholoogiliselt. Loodusteadlaste jaoks võivad religioonid kui psühholoogilised, sotsiaalsed või bioloogilised nähtused olla ka teadusuuringute objektid. Sellised teaduslikud uuringud toimuvad näiteks [[Religioonipsühholoogia|religioonipsühholoogias.]] Uuem distsipliin on nn neuroteoloogia, mille käigus tuleb luua seosed ajuprotsesside ja usuliste kogemuste vahel.
 
Isegi tänapäeval võib täheldada, et naturalism on seotud selle esindajate seas ründava [[Ateism|ateistliku suhtumisega.]] Näiteks võib tuua [[Daniel Dennett]] ja [[Richard Dawkins]]. Teisalt mängib religioossete nähtuste küsimus praeguses naturalismi teemalises vaidluses vaid alluvat rolli. Eelkõige ei saa naturalismi määratleda religioonikriitiliste aspektide osas, kuna enamik tänapäevaseid naturalismi suhtes kriitilisi seisukohti ei ole seotud religioossete ideedega. Niisiis on tänapäevases naturalismi kriitikas kesksel kohal kultuuri- ja inimteaduste autonoomia pooldamine või teaduse teadusteooriate [[Vaim (mens)|probleemide väljatoomine.]] Kaasaegsete anti-loodusteadlaste teine teema on tänapäevaste [[Subjektiivsus|loodusteaduste subjektiivsus]] ja perspektiivsus. Kõik need küsimused ei sõltu religioossetest küsimustest, mistõttu ei saa religioonikriitikat pidada tänapäeva naturalismi määravaks tunnuseks. Lisaks on teiste seas Gerhard Lenski ja Robert Mertoni sõnul tänapäevased religioossed veendumused ja konfessioonist motiveeritud käitumismallid tänapäevase[[protestantism]] ja [[pietism]] loonud olulised alused tänapäeva loodusteadustele. <ref>I. Bernard Cohen (Hrsg.): ''Puritanism and the Rise of Modern Science: the Merton Thesis.'' Rutgers University Press, 1990, ISBN 0-8135-1530-0.</ref> <ref>Piotr Sztomka: ''Robert K. Merton.'' In: George Ritzer (Hrsg.): ''Blackwell Companion to Major Contemporary Social Theorists.'' Blackwell Publishing, 2003, ISBN 1-4051-0595-X, Google Print, S. 13.</ref>
 
=== Realism ===
Enamiku naturalistlike teooriate keskne eeldus on ka [[Realism (filosoofia)|realism]]: eksisteerib inimesest sõltumatu tõelus, mida teaduses avastatakse ja uuritakse. Loodusuurija jaoks ei ole loodus [[Idealism|subjektiivse idealismi eelduseks oleva vaimu leiutis.]] Pigem on mõistus ise osa inimese leitud loodusest. Kuna füüsika, bioloogia või keemia peaksid kirjeldama tegelikke objekte, mitte subjektiivseid intellektuaalseid konstruktsioone, on realism sageli kaudne eeldus naturalistlikest teooriatest. Gerhard Vollmer teeb selle eelduse selgesõnaliseks, kuna ta kasutab naturalismi iseloomustamiseks ''nõuet nii palju kui võimalik.'' <ref name="Vol">[[Gerhard Vollmer]]: ''Was ist Naturalismus?'' In: [[Geert Keil]], [[Herbert Schnädelbach]] (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 46–67.</ref> Seda tehes juhib ta aga tähelepanu sellele, et naturalism ei piirdu [[Otsene realism|naiivse realismiga,]] mis ütleb, et maailm on täpselt selline, nagu seda tajutakse. Pigem näib, et naturalistlik realism viib reaalsuse igapäevaste ettekujutuste paljude revisjonideni. Ühelt poolt tuleneb see [[Tunnetusteadus|kognitiivteaduslikest]] teadmistest, et tajus või mälus ei kujutata maailma mõtetes passiivselt, vaid kujundatakse. Selle näiteks on liikuva punkti tajumine, kuigi tegelikult süttib vaheldumisi ainult kaks tuld. <ref>[[Nelson Goodman]]: ''Ways of Worldmaking.'' Hackett, Indianapolis 1978, ISBN 0-915144-52-2.</ref> Loodusuurija Wilfrid Sellars jõudis oma revisionistlikus realismis isegi nii kaugele, et väitis, et tõelust kirjeldab ainult füüsika ja et tõeluses pole igapäevaseid esemeid nagu lauad, majad või pastakad. <ref>Wilfrid Sellars: ''Science, Perception and Reality.'' Routledge and Kegan Paul, London 1963, ISBN 0-924922-50-8.</ref>
 
Naturalistlik realism pole suunatud ainult subjektiivse idealismi vastu, vaid ka piiritleb [[Relativism|relativistlikke]] ja subjektivistlikke teooriaid. Relativismi keskseks teesiks on see, et lause tõde sõltub alati ajaloolisest või sotsiaalsest kontekstist ja seetõttu pole universaalselt tõeseid lauseid. Üldrelativism laiendab neid väiteid ka loodusteadustele. Selles mõttes võib radikaalne relativist väita, et lause „Maa on kerakujuline” vastab tänapäeval tõele, kuid oli väär Vana-Hiinas. Seevastu tüüpiline loodusteadlane selgitab, et loodusteadused kirjeldavad objektiivseid fakte, mis ei sõltu sotsiaalsest ega kultuurilisest kontekstist. Lause „Maa on kerakujuline” väljendab siis universaalset tõde ja oli iidsetel aegadel sama kehtiv kui tänapäeval.
 
Kuigi realism on paljude naturalistlike teooriate keskne osa, ei saa seda vaadelda kui naturalismi määratlevat omadust. Esiteks pole selge, kas realism on naturalismi jaoks vajalik. Näiteks [[Willard Van Orman Quine|Willard Van Orman Quine oli]] 20. sajandi üks tuntumaid loodusteadlasi. Siiski on kahtlusi, kas Quine'i filosoofiat saab nimetada “realistlikuks”. Quine mõistab naturalismi sisuliselt teaduslike uuringute olemusena (eristamisena?), lükates samal ajal tagasi sõltumatud filosoofilised meetodid.<ref name="Qu">[[Willard van Orman Quine]]: ''Naturalisierte Erkenntnistheorie.'' In: ders.: ''Ontologische Relativität und andere Schriften.'' Reclam, Stuttgart 1975, S. 105.</ref> Selline metodoloogiline naturalism ei näi eeldavat mingit konkreetset, realistlikku teesi. Lisaks kindlasti realismile ei piisa naturalismist, kuna on palju realistlikke, mitte-naturalistlikke teooriaid. Näiteks traditsiooniline kristlik teoloogia põhineb realistlikul metafüüsikal.
 
=== Füüsikalisus ja reduktsionism ===
{{Manueller Rahmen|content={{Entitätebenen Oppenheim Putnam}}|caption=Schema von Oppenheim und Putnam, 1958. Die obere Schicht soll jeweils aus der unteren zusammengesetzt sein und sich auf diese reduzieren lassen.|width=120}}Naturalistlike teooriate keskne väide on, et kogu maailm, sealhulgas inimesed, on osa loomulikust korrast. Selline tees tõstatab kohe küsimuse, mida mõeldakse “loomuliku korra” all. [[Füsikalism|Füüsikal]]<nowiki/>ismis on sellele võimalik vastus. Selle teesi kohaselt on kõik seal ''füüsilist'' laadi. Inimesed ja kõik teised elusolendid osutuvad ka väikseimate füüsiliste osakeste kombinatsiooniks. Nii et loomuliku korra osaks olemine on osa füüsilises korrast. Füüsikalisus on eriti suunatud immateriaalse [[Vaim (mens)|mõistuse]] idee vastu: kui ''kõik'' tuleneb väikseimate füüsikaliste osakeste koostisest, peab see kehtima ka mõistuse kohta.
 
Teine tõlgendus väitest, et ''kõik on osa loomulikust korrast,'' on järgmine: Kui miski on loodusliku korra osa, siis saab seda vähemalt põhimõtteliselt seletada ka loodusteadustega. See on [[Reduktsionism|reduktsionismi]] tees. Järjepidevad reduktsionistid eeldavad, et põhimõtteliselt saab sotsiaalseid või ajaloolisi nähtusi seletada ka loodusteaduste abil. Lisaks eeldab reduktsionism, et [[Teadvus|teadvust saab teaduslikult seletada.]]
 
Paljud loodusteadlased tunnistavad füüsikalisust ja reduktsionismi. Kui [[vaimufilosoofia]] räägib „mõistuse loomulikuks muutmisest”, siis tavaliselt mõeldakse selle vähendamist. Mõiste naturalism ei ole aga sünonüüm “füüsikalisusele” ega “reduktsionismile”. Mõned loodusteadlased asetavad oma filosoofia keskmesse suunatuse loodusteaduste meetoditele. Näiteks Quine selgitab: „Ma võtan füüsikalisust kui teaduslikku seisukohta, kuid teaduslikud põhjused võivad ühel päeval mind sellest eemale peletada, ilma et mind hoiatataks naturalismist“. <ref>Willard van Orman Quine: ''Naturalismus - oder: Nicht über seine Verhältnisse leben.'' In: Geert Keil, Herbert Schnädelbach (Hrsg.): ''Naturalismus.'' Philosophische Beiträge. Suhrkamp, Frankfurt 2000, ISBN 3-518-29050-9, S. 121.</ref>
[[Kategooria:FilosoofiaEpistemoloogia]]
[[Kategooria:Ülevaatamata tõlgetega leheküljed]]
4148

muudatust