Nanotoru

Nanotoru on piklik õõneskeha läbimõõduga mõnest nanomeetrist kuni 100 nanomeetrini. Eriti suure tähtsusega ja hästi uuritud on süsiniknanotorud (lühend CNT, inglise keele sõnadest carbon nanotube), kuid on ka nanotorusid boornitriidist, titaandioksiidist, molübdeen- ja volframsulfiidist, samuti halogeniididest (nikkelkloriid, kaadmiumkloriid, kaadmiumjodiid).

Üheseinaline süsiniknanotoru (pildistatud rastertunnelmikroskoobiga)

Nanoyorude tootmist ja võimalikku kasutamist uuritakse intensiivselt nanotehnoloogia raamides; juba aastaks2002 oli ilmunud umbes 3000 sellealast uurimust.

Omadused

Nanotorud võivad olla ühe- või mitmeseinalised. Seina võivad moodustada suletud ringidekujuline või spiraalitaoline struktuur. Torude otsad võivad olla avatud või suletud. Torud võivad olla tühjad või täidetud, näiteks süsiniktorud vedela pliiga. Vastavalt tootmistingimustele võivad nanotorud moodustada niite ja nende kimpe.

Nanotorude läbimõõt on enamasti mõni nanomeeter. Mitmeseinaliste torude siseläbimõõt võib olla isegi 0,3 nm, seega vaid üks kümnetuhandik juuksekarva jämedusest. Nanotorude pikkus on tüüpiliselt mõned mikromeetrid, süsiniknanotorude pikkus aga võib ulatuda 20 sentimeetrini.

Kasutamine

Nanotorustruktuuri suurepinnalisus ja väike eritakistus loob eeldused selle kasutamiseks elektrokeemias, näiteks superkondensaatorite, vesinikusalvestite ja päikeseelementide väljatöötamisel.

Nanotorude perspektiivne rakendusvaldkond on mikroelektroonika. Nimelt osutub võimalikuks valmistada elektroonikakomponente molekulaarsel tasemel, milleks ränil põhinev pooljuhtstruktuur pole kasutatav. Niisugused süsiniknanotorudest väljatransistorid teevad võimalikuks elektroonikalülituste (näiteks arvutite mäluseadmete) edasise miniaturiseerimise.