Domitianus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Domitianus''' ('''Imperator Caesar Divi Vespasiani ''Domitianus'' (Germanicus) Augustus'''; sünninimi (kuni 81. aastani) '''Titus Flavius Domitianus'''; [[ 24. oktoober]] [[51]] – [[18. september]] [[96]] Rooma) oli [[Vana-Rooma]] [[keiser]] [[14. september|14. septembrist]] [[81]] kuni surmani (15 aastat ja 4 päeva). Ta on peamiselt tuntud oma terrorivalitsuse tõttu, mille all senati liikmed kannatasid eriti tema viimastel valitsemisaastatel.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Guy Edward Farquhar Chilver|url=https://www.britannica.com/biography/Domitian|pealkiri=Domitian|väljaanne=Britannica|aeg=20. oktoober 2020|vaadatud=10.06.2021}}</ref>

Titius Flavius Domitianus oli tulevasehilisema keisri [[Vespasianus|Vespasianuse]]e ja [[Flavia Domitilla]] teine poeg<ref name=":0" />.

[[Nelja keisri aasta|Kodusõjas]] [[69]]. aastal varjus Domitianus koos onu [[Flavius Sabinus|Flavius Sabinusega]]ega [[Kapitoolium|Kapitooliumisse]]. [[Vitellius|Vitelliuse]]e poolehoidjad tungisid sinna ning Sabinus tapeti, kuid Domitianus pääses vigastusteta. Kui tema isa [[Vespasianus|Vespasianuse]] väed [[20. detsember|20. detsembril]] [[69]] Rooma sisenesid, sai ka Domitianus osa triumfist ja teda tervitati kui ''caesari''. Järgmisel aastal sai temast [[preetor]]. Ta üritas muuta Petillius Cerialise kehva sõjakampaaniat Reinimaal omaenese truiumfikstriumfiks. Kui ta [[70]]. aasta sügisel edu saavutamata Rooma saabus, palus ta isalt armu. Sellest ebaõnnestumisest hoolimata oli Domitianus siiski ''princeps juventutis'' (keiserlik prints) ja oli [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]] kuuel korral [[Vespasianus|Vespasianuse]]e eluajal. Lisaks kuulutati Domitianus ka 11 aastat vanema venna [[Titus|Tituse]]e troonipärijaks, sest viimasel polnud meessoost järeltulijat. Vespasianuse surma järel juunis 79 lootis Domitianus saada sarnast positsiooni, nagu oli Titusel isa valitsemisajal. Eriti tahtis ta saada [[Tribuun|tribuunikstribuun]]iks ja valitseda mingit osa impeeriumist. Neid talle ei antud ning Domitianus oli oma venna suhtes väga vaenulik. Võimalik, et ta oli ka oma venna kiire surma taga. Nimelt suri Titus 13. septembril 81, olles valitsenud vaid veidi üle 2 aasta.<ref name=":0" />

Aristokraadid vihkasid Domitianust kui keisrit. Kuigi väga raske on eraldada lihtsat sõimu objektiivsest arvamusest, kuid ajaloolaste [[Tacitus|Tacituse]]e ja [[Plinius Noorem|Plinius Noorema]]a järgi näib, et üldiselt olid edevus ja julmus tema ebapopulaarsuse peamised põhjused, mitte sõjaline või administratiivne ebapädevus. Ajaloolane [[Suetonius]] oli tema suhtes vähem kriitiline, näiteks võitis ajaloolase kiituse Domitianuse range kontroll nii Rooma kui ka provintside [[Magistraat|magistraatidemagistraat]]ide üle. Oma sekretariaadis kasutas ta nii sõjamehi kui ka vabamehi ehk libertuseidlibertusi (vabaksostetud orjad, plebeid), kellest mõned säilitasid oma positsiooni ka peale keisri surma. Samuti jäid ametisse tema konsiiliumi (Augustuse loodud nõuandjate kogu) liimedliikmed, sealhulgas ka senaatorid. Seadusandluses oli Domitianus karm, millega ta kutsus esile kriitika ja pahameele, kui üritas ohjeldada rahva pahesid, millest ta isegi puutumata polnud. Teda saab kritiseerida ka põhjendamatus [[Paternalism|paternalismispaternalism]]is. Näiteks oli temale iseloomulikud sellised sammud, nagu käsk hävitada pooled impeerumiimpeeriumi viinamarjaistandused. Eelnev samm oli mõeldud viinamarjade arvelt suurendada tervailjakasvatustteraviljakasvatust ja piirata veini importi Itaaliasse, kus samal ajal polnud lubatud toodangut suurendada. Kuid Domitianus polnud suuteline oma ettevõtmisega lõpuni minema, samas näitavad [[Plinius Noorem]] kirjad [[Traianus|Traianusele]]ele, et Domitianus halduslikke otsuseid tavaliselt ei tühistatudtühistanud.<ref name=":0" />

Tema sõja- ja välispoliitika polnud mitte kõikjal edukas. Domitianus oli pärast [[Claudius|Claudiust]]t (keiser 41-54) esimene keiser, kes osales isiklikult sõjakäikudel. Mõlemad sõjakäigud, nii [[Britannia (Rooma provints)|Britanniasse]] kui ka [[Germaania]] aladele võeti ette juba tema valitsemisaja alguses. Samuti saab Domitanusele omistada suurimad teened Reini-Doonau piiri kindlustamisel, kui ühelegi teisele keisrile. Piiri ehitamist ja kindlustamist Šotimaal takistasid tõsised sõjad Doonaul, kus Domitianus ei saavutanud kunagi täielikult rahuldavat tulemust. Mis veelgi hullem, Doonaul kaotas ta lausa kaks [[Leegion|leegionit]] ja palju teisi vägesidki. Kuigi isegi Tacitus tunnistas, et sealne ebaõnnestumine oli pigem komandöride hooletuse ja kiirustamise tulemus, süüdistati Roomas läbikukkumises Domitianust. Populaarsus püsis kõigest hoolimata kõrge sõdurite seas, kelle palka ta oli [[84]]. aastal targalt tõstnud ühe kolmandiku võrra.<ref name=":0" />

Ta jätkas oma isa põhiseaduslikku ja tseremoniaalset poliitikat: hoidis sagetastisagedasti konsulaate (ta oli [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]] ''ordinarius'' alatesaastatel [[82]]. aastast kuni –[[88]]. aastani igal aastal); [[85]]. aastal sai temast eluaegne [[Tsensor (Vana-Rooma)|tsensor]], millega ta kontrollis [[Senat|senati]] koosseisu ja [[Senaator|senaatorite]] üldist käitumist; kandis senatis triumfiriietust ning kreeklaste eeskujul kandis ta mängudel kreekariietustkreekapärast riietust ja kuldkrooni, kusjuures nendel mängudel kandsid tema kaaskohtunikud kroone, millel oli kujutatudteiste jumalate seas ka Domitianus. [[Suetonius|Suetoniuse]] järgi oli rahvale tõsine solvang keisri nõue kutsuda teda kui "''dominus et deus''" ehk "('isand ja jumal"').<ref name=":0" />

Domitianus hukkas [[84]]. aastal oma nõo [[Flavius Sabinus|Flavius Sabinuse]]e, keda ta pidas ilmselt endale ohtlikuks. Olukorra teravnemise märke leiab juba [[87]]. aastast, kuid suurem kriis saabus [[1. jaanuar|1. jaanuaril]]il [[89]], kui [[Germaania|Ülem-Germaania]] [[Kuberner (Vana-Rooma)|kuberner]] [[Antonius Saturninus]] alustas mässu. [[Germaania|Alam-Germaania]] väed surusid mässu maha ning sellele järgnesid mitmed hukkamised. Paljude [[Senaator|senaatoritesenaator]]ite vastu kasutati ''[[lex maiestatis]]''<nowiki/>'e seadust (riigireetmine) väga vabalt. Aastaid 93-96 peetakse kigekõige julmemaks terroriperioodiks.<ref name=":0" />

Domitianuse rahalised raskused olid murettekitavad. Julmus saabus tema valitsusajal varem kui ahnus, kuid hiljem konfiskeeris ta regulaarselt oma ohvrite vara. Tema ehitusprogramm oli riigile ränk: Rooma sai uue foorumi (hilisema nimega Forum Nervae), tema uus palee [[Rooma seitse küngast|Palatinuse künkal]], tohutu villa Albani mäel ja paljud teised tööd. Samal ajal nõudis suuri summasid sõdurite palk, mida Domitianus ise tõstis. TõenöoliseltTõenäoliselt hoidisidhoidsid pankroti tema viimastel aastatel ära konfiskeerimised. Domitianuse nõo Flavius Clemensi hukkamine 95. aastal näitas keisri lähimatele liitlastele, et keegi pole kaitstud terrori eest. Kaks pretoriaanide prefekti, mõned paleeametnikud ja keisri naine [[Domitia Longina]] ([[Gnaeus Domitius Corbula|(Gnaeus Domitius Corbula]] tütar) hakkasid seejärel vandenõud sepitsema. [[Pretoriaanid]] tapsid keisri 18. septembril [[96]]. aastal. [[Nerva]], kes tegutses salaja, võttis seejärel valitsemise üle. Senat rõõmustas Domitianuse surma üle ja tema mälestus mõisteti ametikult hukka, kuid armee suhtus tema surma halvasti. Järgmisel aastal nõudsid väed keisri tapjate karistamist.<ref name=":0" />{{algus}}