Aleksandr Kerenski: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu Täiustatud mobiilimuudatus |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=veebruar|aasta=2016}}
{{Infokast persoon/Wikidata|fetchwikidata=ALL|noicon=on}}
'''Aleksandr Fjodorovitš Kerenski''' ([[vene keel]]es ''
==Elulugu==
Aleksandr Kerenski sündis Simbirskis. Samast linnast pärines ka [[bolševikud|bolševike]] juht [[Vladimir Uljanov]]. Aleksandri isa Fjodor Kerenski oli Simbirski poeglaste gümnaasiumi ja tütarlaste kooli direktor ning hea tuttav Vladimir Uljanovi isa [[Ilja Uljanov|Ilja Nikolajevitš Uljanov]]iga, kes oli koolide inspektor Simbiskis. Fjodor Kerenski toetuse tulemusel anti Vladimir Uljanovile kooli lõpetamisel kuldmedal heade tulemuste eest<ref>[http://www.polemics.ru/articles/?articleID=441 ВРЕМЕНЩИК ИСТОРИЧЕСКОЙ МИНУТЫ]</ref>.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus Aleksandr Kerenski õppima [[Peterburi Ülikool]]i õigusteaduskonda, mille lõpetas [[1904]]. aastal. [[1905]]. aastal astus ta [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei|Sotsialistide-Revolutsionääride Parteisse]] (esseerid) ning andis välja ajalehte [[Burevestnik]]. Esitas ka taotluse, et astuda [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsioon]]i, kuid teda ei võetud vastu. Pärast arreteerimist Võitlusorganisatsiooni kuulumise kahtluse tõttu ja viit kuud vahi all viibimist naasis [[Peterburi]] [[1906]]. aastal ja töötas advokaadina, pälvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega. Ta kaitses [[1905. aasta revolutsioon Eestis|1905. aasta rahutustes]] osalenud ja Tallinna ümbruses mõisu rüüstanud eesti talupoegi<ref>[http://gra.litsa.ru/magazine.php?m=19&a=18 Второе призвание. В эпицентре истории]</ref><ref>[http://stepanov01.narod.ru/library/kerensk/chapt05.htm Россия на историческом повороте А.Ф.Керенский]</ref>, armeenia rahvusliku partei [[Dašnaktshuthjun]]i liikmeid, Lõuna-Uraali bolševike partei liikmeid, kes 1909. aastal röövisid partei rahastamiseks postirongi, ja [[IV Riigiduuma (Venemaa Keisririik)|IV Riigiduuma]] bolševike fraktsiooni liikmeid, keda süüdistati [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal riigireetmises<ref>[http://www.polemics.ru/articles/?articleID=441 ВРЕМЕНЩИК ИСТОРИЧЕСКОЙ МИНУТЫ]</ref>.
Oma tegevusega kogus ta suure poliitilise kõlapinna, mida ta suurendas veelgi 1912. aastal Leena kullamaardlas toimunud tööliste rahutuste mahasurumise asjaolusid uurinud komisjoni koosseisus. Kerenski astus Vene Tööparteisse ja valiti [[1912]]. aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pööras ta suurt tähelepanu töölisklassile. Samuti mängis Kerenski olulist rolli [[Roman Malinovski]] paljastamisel, kes oli üks bolševike liidreid ning salajane [[Ohranka]] agent.
1917. aasta veebruaris
13. märtsil moodustati [[Ajutine Valitsus (Venemaa)|Ajutine Valitsus]] eesotsas vürst [[Georgi Lvov]]iga. Kerenski määrati valitsusse kohtuministriks. Ta töötas välja hulga seadusandlikke reforme, muu hulgas surmanuhtluse tühistamise, ajakirjanduse vabaduse, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne.
1917. aasta mais määrati Kerenski sõjaministriks. Ta nimetas [[Vene armee]] ülemjuhatajaks kindral [[Aleksei
[[21. juuli]]l (8. juulil [[vkj]]) 1917 astus vürst Lvov peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.
34. rida:
1939. aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii [[kommunism]]i vastu [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] kui ka [[fašism]]i vastu [[Saksamaa]]l.
[[Teine maailmasõda|II maailmasõja]] ajal asus Kerenski elama [[
Aleksandr Kerenski suri 11. juunil 1970 New Yorgis. Vene [[õigeusu kirik]]ud New Yorgis keeldusid teda matmast, pidades teda [[Vabamüürlus|vabamüürlaseks]] ja vastutavaks Venemaa langemise eest bolševike kätte. Kerenski on maetud [[London]]isse.
| |||