Erinevus lehekülje "Itk" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 55 baiti ,  1 kuu eest
resümee puudub
P (kribu)
 
 
[[File:Vepsa_itkeja.jpg|thumb|Vepsa naine itkemas oma mehe haual. Foto: Madis Arukask, 2005]]
'''Itk''' on rituaalne praktika ja tehnika, mida kasutatakse traditsioonilises kultuuris kriisiolukordade markeerimiseks ja nendest ülesaamiseks. Itkud jagatakse tavandi- ja olusikuitkudeks. Tavandiitkud on seotud elus toimuvate pöördeliste sündmustega. Sellised olukorrad on harilikult seotud surma, abiellumise, võõrsile lahkumise või taaskohtumistega. Olustikuitkudes räägitakse personaalsetestisiklikest kriisidest või lähedaste igapäevastest olukordadest, kus on oluline emotsioonidetunnete kanaliseerimineväljendamine ning enese määratlemine muutunud olukorras. Kõikidest itkuliikidest kõige vanemad on surnuitkud.
 
Rahvaluuleteaduslikust aspektist on itk omaette folkloorižanr ja praktika, esituslikult on tegemist iseseiseva vokaaltehnika või kõneaktiga. Itkule on omane vähem või rohkem iseloomulik [[meloodika]], mis tavajuhtudel pole ei kõnelemine ega laulmine, vaid jääb pigem nende vahele. Oluline ja itkule karakteerneomane on itku tekst, mis põhineb traditsioonilistele, sageli vägagi välja arendatud poeetilisteleluulelistele vormelitele, mis raamivad ja kujundavad iga esituse konkreetsest situatsioonistolukorrast tulenevat individuaalsust ja improvisatoorsust. Itku meetrika ja värsistruktuur on reeglina suhteliselt labiilsedkõikuvad.
 
Itku funktsioonotstarve on vaatamata valdavalt individuaalsele esitusele pigem kollektiivne. [[Pulm]]ades (ja siirderiitustes üldse) aitab itk asjaosalistel mõtestada toimuvaid ühiskondlikke- ja rollimuutusi, asetada end uude olukorda ja luua turvaline alus edasiseks eluks. Enam individuaalsed on nn juhuitkud, mis võivad olla esitatud üksi olles vastava meeleolu ajel.
 
Itkemist pole üldjuhul spetsiaalselteraldi õpitud, suulises kultuuris on see oskus omandatud passiivselt ning ta on aktualiseerunud vastava situatsiooniolukorra tekkides inimese elus. Läänemeresoome rahvakultuuris on itkejad olnud valdavalt naised. Häid itkejaid on hinnatud ning nad on täitnud kogukonnas tähtsat rolli. Eesti rahvakultuuris on itk eksisteerinud muinasajal ja küllap ka hilisematel sajanditel, kuid tõenäoliselt koos [[reformatsioon]]i tulekuga on ta ideoloogilistel põhjustel avalikust kasutusest sajandite jooksul välja tõrjutud. Küll on itkemine viimaste aegadeni säilinud [[setud]]el, samuti Venemaa läänemeresoome rahvastel. Iseäranis monumentaalsed ja poeetiliselt välja arendatud on karjala ja vepsa itkud.
 
== Surnuitk ==
{{Vaata|Seto surnuitk}}
Surnuitk on hõige üle piiri, kontakti otsimine teispoolse maailmaga.<ref>{{Raamatuviide|autor=Veera Pino, Vaike Sarv|pealkiri=Setu Surnuitkud I|aasta=1981|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti NSV Teaduste Akadeemia|lehekülg=20}}</ref> Surnuitkud põhinevad rahva uskumustel ning on seotud esivanemate kultusega. Itku mõistmine tugineb peamiselt itkuteksti poeetiliste kujundite analüüsil, mida on püütud seletada psühholoogilises, kultuurilises ning sotsiaalses kontekstis. Surnuitkud on kommunikatsioonivahendidsuhtlemisvahendid elavate ja surnute kogukonna vahel, nende esitamistel (taas)markeeritakse ja turvatakse eri maailmade piiri, hoitakse diplomaatilist suhtlust ja vahetatakse informatsiooniteavet surnutega, et tagada sealpoolsuse heasoovlikkust ja vältida ootamatusi lahkunud kogukonna esindajate poolt (näitkeks [[kodukäija|kodukäimine]]). MatusesituatsioonisMatuseolukorras esitatavatel itkudel on sageli surnu hinge teispoolsusse juhatav ülesanne, kuid esineb ka erandeid, kus itkeja avaldab vastupanu muutustele ning nõuab surnu ülestõusmist hauast.
 
==Viited==
Anonüümne kasutaja