Sotsiaalajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (EKI keelenõu: "Õige on üleeuroopaline, mitte „üle-Euroopaline“.)
PResümee puudub
 
'''Sotsiaalajalugu''' on [[ajalooteadus]]e haru, mis uurib [[inimühiskond]]a ja selles toimunud suuri protsesse, keskendudes eriti aset leidnud muutustele ja murrangutele. Sotsiaalajalugu keskendub üldiselt lihtrahvale, ühiskonna enamusele ja selle igapäevaelule, vastandudes nõnda peamiselt eliidieliiti uurimisega tegelevaleuurivale [[poliitiline ajalugu|poliitilisele]] ehk sündmusteajaloole.
 
Sotsiaalajalugu kujunes [[20. sajand]]i esimesel poolel tänu mitme huvigrupi olemasolule. Esimestena hakkasid tavainimese ja massi tähtsust ajaloos rõhutama [[marksism|marksistid]], kes nõudsid ajaloo uurimist "altpoolt", [[Karl Marx]] nimetas rahvamasse tõelisteks ajaloo tegijateks kuningate ja poliitikute asemel. [[1920. aastad|1920. aastatel]] asus rahvamasse ja ühiskonda tervikuna uurima ka Prantsusmaa [[Annaalide koolkond]] ([[Marc Bloch]], [[Lucien Febvre]], [[Fernand Braudel]] jt), mis seadis enda eesmärgiks uurida kõigi inimeste, mitte ainult eliidi ajalugu. [[1940. aastad|1940. aastatel]] muutus sotsiaalajalugu populaarseks ka Suurbritannias, kus sellega tegelemisthakkas alustastegelema [[George Macauly Trevelyan]]. Hiljem sai mõjukaimaks inglise sotsiaalajaloolaseks marksist [[E. P. Thompson]]. [[Saksamaa]]l saavutas sotsiaalajalugu populaarsuse [[1960. aastad|1960. aastatel]], mil sellega asusid tegelema [[Hans-Ulrich Wehler]] ja [[Jürgen Kocka]]. Sel ajal muutus sotsiaalajalooga tegelemine populaarseks ka [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]].
 
Tänu tihedale seotusele marksismiga, uuris sotsiaalajalugu esialgu palju töölisi ja töölisliikumist, keskendudes nõnda peamiselt [[19. sajand|19.]] ja [[20. sajand]]ile. Alates 1960. aastatest hakkas selle huvisfäär aga kiiresti laienema, hõlmates talupojad, linnaühiskonna, marginaalsed grupid (kerjused, kurjategijad, prostituudid, hulkurid jne), perekonna, soo, vanusegrupid ja mitmeid teisi valdkondi. Klassikalise sotsiaalajaloo kõrgpunkt oligi 1960. ja [[1970. aastad|1970. aastatel]], mil see oli tihedalt seotud majandusajaloo ja sotsiaalteadustega. Esile kerkisid mitmed autoriteedid, nagu [[Michel Foucault]]. Sotsiaalajaloo huvisfäär laienes ka ajaliselt: tõsiselt asuti uurima [[keskaeg|kesk]]- ja [[uusaeg]]a. Samuti hakati üha enam uurima muutusi võimalikult ulatuslikus regioonis: kui algselt tegeleti üksikute riikide või veelgi kitsamate piirkondadega, siis alates Fernand Braudelist ([[1950. aastad]]) tulid mängu tunduvalt suuremad alad, tavaliseksmuutus näiteks üleeuroopaline kontekst.
 
[[1980. aastad|1980.]] ja [[1990. aastad|1990. aastatel]] tabas sotsiaalajalugu aga mõõn. Töölisliikumise uurimine marginaliseerus, samuti hakati kahtlema senise, tihedalt majanduse ja statistikaga seotud uurimismetoodika otstarbekuses. Loobuti ka suurtest sotsiaalteaduslikest teooriatest, mis ajaloolises kontekstis osutusid enamasti mittekonstruktiivseteks. Uus tõus saabus tänu 1980. aastatel tekkinud [[uus kultuuriajalugu|uuele kultuuriajaloole]], mis rõhutas tavainimeste vaimsuse uurimist ja otsis kultuuriilminguid kogu inimtegevusest. Sellega läbipõimunult tekkis ka uus sotsiaalajalugu, mis kultuuriajaloost erineb selle poolest, et tegelebkäsitleb enam majanduslikumajanduslikku ja statistilisestatistilist poolegapoolt ning uurib siiski eelkõige muutusi ja protsesside arenguid ühiskonnas, samas kui uus kultuuriajalugu uurib pigem ühiskonna teatud seisundeid, olles staatilisem.
 
[[Kategooria:Ajalugu]]
136 904

muudatust