Petseri: erinevus redaktsioonide vahel

| omakeelne_nimi_1nimi1_keel = eesti | Petserinimi1 |= Petseri

| omakeelne_nimi_2nimi2_keel = vene | nimi2 = Печоры | nimi2_latin = (Petšorõ)

| omakeelne_nimi_3lipp = | |

| vapi_piltvapp = [[Pilt:Coat of Arms of Pechory (Pskov oblast).png|100px]]

| elanikke = 9003 (2021)

== Rahvastik ==

[[1934]]. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanikest [[eestlased|eestlasi]] 54,42%, [[venelased|venelasi]] 40,64%, [[lätlased|lätlasi]] 2,17% ja [[sakslased|sakslasi]] 0,77%. Linnas elas vaid 6,6% [[Petserimaa]] elanikest.

== Petseri vaatamisväärsused ==

Petseri peamine vaatamisväärsus on [[Õigeusk|õigeusu]] [[Petseri klooster|mungaklooster]] rohkete sakraalehitistega.

== Ajalugu ==

Petseri on [[Setumaa]] ajalooline ja usuline keskus. Asulana kujunes see [[1473]]. aastal rajatud [[Õigeusk|õigeusu]] [[Petseri klooster|mungakloostri]] ümber. Koobaskloostri järgi on linn oma nime saanud – Печеры ''Petšerõ'' tähendab koopaid. Enne seda oli piirkond arvatavasti asustatud [[setud]]ega; kloostri ja linna kujunemine tõi sinna aga märgatavalt venelasi. Liivi sõja ajal [[16. sajand]]il ümbritseti klooster võimsa kivimüüri ja kindlustornidega, millega Petseri muutus tugevaks piirikindluseks. Pärast [[Põhjasõda]] (1700-1721) kaotas Petseri oma tähtsuse kindlusena.

[[Pihkva asehalduskond|Pihkva asehalduskonna]] Petseri linn ja [[Petseri maakond (Venemaa Keisririik)|maakond]] asutati [[7. juuni]]l [[1782]]. Petseri sai 1782. aastal [[linnaõigused]]. [[Maakonnalinn]]as olid maakonnakohus, [[rentei]], aadli hoolekanne, [[Petseri raad]] kahe [[raehärra]] ja nelja [[ratman]]iga, [[alammaakohus]], [[alamkorrakohus]], politseiülem, maakonna maamõõtja, prokuröri abi ja maakonnaarst. 29. detsembril 1782 kinnitati [[Petseri linna vapp]]. Keisrinna [[Katariina II]] esitatud andmete kohaselt oli Petseri linn tol korral oma pindalalt 400 [[süld]]a pikk ja 333 sülda lai. 1789. aastal oli Petseris 196 eramaja ja umbes 1100 elanikku. Petseri oli kuulus oma [[Petseri laat|laatade]] poolest, Maakond jagunes 19 vallaks, mis kandsid järgmisi nimetusi: Korelski, Petški, Senno, Nikolska, Kolpino, Tolkovo, Kolbeza, Smolinka, Novoustitovski, Staroustitovski, Pogostitski, Satserinna, Kulje, Stšemeritsa, Kazanova, Muravelski, Lapinski, Pankjavitsa, Pavlova. Igas vallas asus ka samanimeline kirik.

Petseri linn oli aga tähtis liiklemissõlmpunkt [[Riia-Pihkva kivitee]] ääres. [[Riia tänav (Petseri)|Riia]] ja [[Sepa tänav (Petseri)|Sepa tänavtänava]]a nurgal asus suur [[hobupostijaam]]. [[1889]]. aastal valmis Petserit läbinud [[Pihkva–Riia raudtee]], mis ühendas [[Venemaa sisekubermangud]] [[Läänemere kubermangud]]es asunud sadamatega. Petseri kloostrimüüride kõrvale kujunenud [[Sloboda|slobodaasloboda]]a, kus olid juba kauplused, teemaja ja oma kirikki. Slobodast võrsuski välja Petseri linn. [[Petseri vanalinn]]a moodustasid [[Petseri klooster|Petseri kloostrist]] 200—300 m eemal asunud [[Küünla tänav (Petseri)|Küünla]], [[Kesk tänav (Petseri)|Kesk]] ja [[Taga tänav (Petseri)|Taga tänavtänavad]]ad ning kloostrimüüride juurest alla orgu kalduva [[Alamäe tänav]].<ref>[https://dea.digar.ee/page/uusrada/1942/11/17/3 Petseri linn], [[Uus Rada]], 17 november 1942</ref>.

=== Petseri Eesti Vabariigis ===

[[Eesti]] sõjavägi vallutas Petseri [[Nõukogude Venemaa]]lt [[Vabadussõda|Vabadussõja]] käigus esmalt 14. veebruaril 1919, kuid [[Punaarmee]] vallutas linna uuesti 11. märtsil. Eesti väed vallutasid linna vastupealetungiga lõplikult 29. märtsil 1919. [[Tartu rahu]]lepinguga [[1920]]. aastal jäi Petseri Eesti Vabariigi territooriumile.

Aastatel 1920–[[1940]] oli see [[Eesti]] Vabariigi maakonnalinn ([[Petseri maakond|Petseri maakonna]] keskusena). Petseri linnapeadena tegutsesid aastatel: Peeter Švedov (–1918),<ref>[https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1939/03/29/45 20 aastat Petseri wabastamisest], Postimees (1886-1944), nr. 87, 29 märts 1939</ref>, [[Alfred Meomuttel]],<ref>[https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1931/12/22/37 Alfred Meomuttel †. Petseri kaotas tüseda jõu.], Postimees (1886-1944), nr. 347, 22 detsember 1931</ref>, [[August Ruusmaa|August Ruusmaa]] (Ruusmann)]] (1934<ref>[https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=petseriuudised19340303.1.1 Peremees neljaks aastaks. Linnavalitsuse sünnitusuvalud lõppesid. Linnapea August Ruusmann], [[Petseri Uudised]], 3. märts 1934</ref>–1936), [[Nikolai Grünthal]] (1936–1940). Petseri Linnavalitsus asus aadressil Turuplats 16, Petseri.

[[1922. aasta Eestis|1922. aastal]] elas Petseris umbes 2000 inimest, neist eestlasi (sh setud) oli 1/3; 1934. aastal oli elanikke 4300, neist eestlasi 55%, venelasi 41%. Aastatel 1923–1926 ehitati Petserisse [[Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik|E.E.L.K.]] [[Petseri Peetri kirik]]. Tänapäeva [[Gagarini tänav (Petseri)|Gagarini tänavtänava]]a ääres asuv luterlik Peetri kirik, mis oma 41 meetri kõrguse torniga rajatigi omal ajal eesti linnaosa n-ö domineerivaks ehitiseks. Eesti linnaosa suurhoonetest esimesena 1926. aastal valminud gooti-romaani segastiilis punastest tellistest kiriku projekteerisid arhitektid [[Anatoli Podtšekajev]] ning kaitseliidu maja autor [[Boris Krümmer]].

1924. aastal toimus Petseris esimene vene laulupidu. 1927. aastal ehitati [[Petseri Ühisgümnaasium]]i hoone,<ref>[https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1939/02/11/27 Petseri gümnaasium 20-aastane], Postimees (1886-1944), nr. 41, 11 veebruar 1939</ref>, arhitekt [[Tõnis Mihkelson]]. Pärast II maailmasõda sunniti eesti kool hoonest lahkuma, algul tegutses hoones Pihkva pedagoogiline kool, 1950. aastal see suleti ning seejärel tegutses seal kuni 2000. aastateni internaatkool.

[[1932]]. aastal taheti seoses isiku- ja kohanimede eestistamisega ka Petseri ümber nimetada Kalevilinnaks. Mitmete vastuolude tõttu, eriti seetõttu, et seal asus õigeusu koobasklooster, mille järgi linn oli oma nime saanud (Печеры tähendab koopaid), ei tehtud kavandatut teoks. Pealegi peeti [[Tallinn]]a ajaloolist nime Kolõvan tuletiseks just samast nimest Kalevilinn.

Eesti Vabariigi ja Eesti NSV alla kuulunud Petseris ehitati terve eesti linnaosa, mis on väliselt enam-vähem selliseks jäänud siiani. Asub see linnaosa Petseri keskusest ja kloostrist viie- kuni kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel põhjasuunas ehk täpselt [[Koidula piiripunkt]]i poole. 1939. aasta kuulsast Petseri põlengust eesti linnaosa pääses, sest asus peamiselt kesklinnas möllanud tulekahjust eemal. Läbi endise eesti linnaosa kulgeb Svoboda ehk [[Vabaduse tänav (Petseri)|Vabaduse tänav]] ning just selle ääres asuvadki peamised Eesti ajast pärinevad [[arhitektuurimälestis]]ed. Kaštanovaja ([[Kastani tänav (Petseri)|Kastani]]) tänava nurgal asub endine [[Eesti Pank|Eesti Panga]] Petseri osakonna hoone, mille arhitekt oli [[Ferdinand Adoff]]. Eestiaegsetest ehitistest säilinud. aastatel 1926–1927 ehitatud Svoboda ja Školnaja ([[Kooli tänav (Petseri)|Kooli]]) tänavate nurgal endine [[Kaitseliidu Petseri malev]]a maja (arhitekt [[Boris Krümmer]]), kus nüüd asub [[Petseri rajoon]]i kultuurikeskus (''Печорский Районный Центр Культуры''), Ulitsa Svobody, 29. Eesti linnaosa ilmestavad veel siiani säilinud eestiaegsed mitmekordsed villad, lisaks eesti linnaosale asub eestiaegseid villasid Petseris ka kesklinnast edelasuunda jääval [[Riia tänav (Petseri)|Riia tänavtänaval]]al. Naberežnaja tänaval [[Patškovka jõgi|Patškovka jõekese]] ääres asub keset mõnusat männimetsa 1936. aastal ehitatud 75 voodikohaga [[Petseri maakonnahaigla]], mille projekti autor oli [[Alar Kotli]]. [[Tõnis Mihkelson]]i loodud neobarokses stiilis kahekordne gümnaasiumihoone on juba mitu aastat suletud, endine koolihoone on [[kultuurimälestis]]ena Vene riigi kaitse all nagu ka kaitseliidu maja ja pangahoone.<ref>Jaanus Piirsalu, [https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/petseris-eesti-arhitektuuri-otsimas-ja-leidmas/ Petseris eesti arhitektuuri otsimas ja leidmas], Sirp, 19.07.2019</ref>. [[Petseri Peetri kirik]]u kahekordses pastoraadihoones, mis valmis 1938. aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi, asus hiljem [[Petseri linnavalitsus]] ja on suhteliselt hästi säilinud, seal asus hiljem aastaid kohalik [[sõjakomissariaat]].

[[24. mai]]l [[1939]] toimus [[Petseri tulekahju|Petseris suurtulekahju]], milles hävis 212 maja ehk peaaegu kolmandik linnast. Tules hukkus üheksa inimest, umbes 1500 inimest jäi peavarjuta. Tulekahjus hävines ka linna [[raekoda]], tuletõrjehoone, tapamaja ja elektriliinid. Pärast 1939. aasta suurt tulekahju, mis laastas täielikult [[Petseri kesklinn]]a, jõuti täiesti ümber teha kogu endise [[Petseri vanalinn]]a tänavavõrk: senised kõverad tänavad muudeti sirgeteks, nagu need on tänapäevani. Kesklinna ehitati täiesti uut tüüpi eestipärased eramajad. Tulekahjujärgne ümberplaneerimine muutis Petserit, eriti Riia, [[Tartu tänav (Petseri)|Tartu]] ja endise [[Võru tänav (Petseri)|Võru tänavtänavate]]ate ilmet, mis enne tulekahju olid külatänavad.

Linna mõjutas kuulumine Eesti koosseisu sõdadevahelisel ajal. Nii jäi [[Petseri klooster]] bolševike poolt sulgemata ja rüüstamata ning oli pärast [[Teine maailmasõda|sõda]] ainus pidevalt tegutsenud [[õigeusk|õigeusu]] [[klooster|mungaklooster]] [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] alal. Petseri kloostri juures tegutses [[1933. aasta Eestis|1933. aastaaastast]]st [[Petseri vaimulik seminar]].

Petseris organiseerisid 1940. aasta [[Juunipööre|juunipöörde]] Tallinnast Petserisse saadetud vabanenud [[poliitvang]]id [[Nikolai Trankmann]] ja Sudarštšikov. Nendega liitus Petserist Duplevski, kes oli osa võtnud [[Hispaania kodusõda|Hispaania kodusõjast]].<ref>[[Herbert Lindmäe]], [http://kultuur.elu.ee/ke519_Petserimaa.htm Petserimaa juunipöörises 1940], [[Kultuur ja Elu]] 1/2015</ref>.

Pärast [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt]] [[1940]]. aastal oli Petseri [[Eesti NSV]] maakonnalinn maakonna keskusena. 7. augustil 1940 andsid Petseri linnapea [[Nikolai Grünthal]] ja abilinnapea [[Johannes Gangus]] üle [[Petseri linnavalitsus]]e asjaajamise, vara ja rahasummad siseministri poolt ametisse määratud vastsele linnapea asetäitjale [[Georg Roovik|Grigori RoovikRoovikule]]ule ja abilinnapea A. Pällingule. 28. oktoobri 1940. aasta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe otsuse põhjal nimetati [[Petseri linnapea]]ks [[Paul Kalevik]].

1941. aasta jaanuaris moodustati [[Petseri maakonna TSN Täitevkomitee]]. Petserimaa täitevkomitee esimeheks sai [[Albert Ühtigi]] (Juhtigi), esimehe asetäitjaks (abiesimeheks) EK(b)P liikmekandidaat Fjodor (Theodor) Rahuküla (Rohuküla), kes oli ühtlasi [[Petseri Linna TSN Täitevkomitee]] esimees, sekretäriks [[Artur Vainola]].

== Vaata ka ==

* [[Petseri klooster]]

* [[Petseri maakond]]

* [[Petseri Lingvistiline Gümnaasium]]

* [[Petseri Peetri kogudus]], [[Petseri Peetri kirik]]

* [[Petseri Püha Varvara kirik]] ([[1779]])

* [[Petseri Neljakümne Usukannataja kirik]] ([[1817]])

* [[Petseri vaimulik seminar]]

* [[Petseri linnavolinike loend 1934]]

== Viited ==

== Kirjandus ==

* [[Edgar Kant]]. ''Petseri : loodus ja inimene : maateaduslik ülevaade''. – Tartu: [s.n.], 1928. – 27 lk

* [[Ronald Seth]]. ''Petseri : one of the world's most interesting corners, and an account of the great fire of May 24 and 25, 1939''. [Tallinn]: [s.n.], [1939]. – 11 lk

* "Vana Petseri : ehitised ja inimesed : postkaarte ja fotosid Sven Karjahärmi jt. kogudest" = ''Старые Печоры : здания и люди : [фотографии из собрания Свена Карьяхярма и др.] = Old Pechory : buildings and people : [postcards from Sven Karjahärm collection etc.]''. Koostanud Toomas Karjahärm. Tallinn: Argo, 2006 – 155 lk. ISBN 9789949415748 (köites), ISBN 9949415748 (köites)

* [[Mare Piho]]. "Petseri – 20. saj väike Euroopa linn". Tallinn: Tänapäev, 2013. – 216 lk. ISBN 9789949273928 (köites)

== Välislingid ==