Siiditrükk: erinevus redaktsioonide vahel

Esimesed andmed siiditrükist pärinevad [[10. sajand]]i [[Hiina]]st, kus [[trükkal]]id kasutasid trükivõrguna [[siid]]i ja võrguaukude täitmiseks [[mesilasvaha]]. Tänapäeval on kasutusel plastikplast- ja metallvõrgud. Metallraami peale pingutatud võrgule kantakse valgustundliku emulsiooni abil trükitav kujutis. Trükivalmis raamid seadistatakse trükikarussellile – iga värv kantakse trükilauale kinnitatud tootele eraldi. Soovitud kujutis on võrgus avatud, ülejäänud võrgu augud aga kaetud. Värvi laialiajamiseks ja üleliigse värvi eemaldamiseks kasutatakse [[Raakel|raaklit]]. Värv kuivab ja kinnistub esemele kuivatustunnelis või lihtsalt õhu käes. Trükkida on võimalik nii tekstiiltoodetele kui ka teistele tasapinnalistele materjalidele.

Kuigi siiditrükk on enim levinud kujutiste ja logode trükkimiseks kangastele ja tekstiilitoodeteletekstiiltoodetele (nagu [[tT-särk]], poekott, spordirõivad). saab kujutisi siiditrüki meetodil väga edukalt trükkida ka kõikvõimalikele silindrilistele ja lamedapinnalistele toodetele, nagu kruusid, termosed, klaasid, pastapliiatsid, helkurid.