Ida-Tallinna Keskhaigla: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Pärnu maantee]] 104, Magdaleena üksuses asub [[Magdaleena polikliinik]], taastusravikliinik koos amputatsioonijärgse taastusravi osakonnaga, diagnostika-, kirurgia ja sisekliiniku erinevad keskused ja osakonnad, lisaks töötervishoiukeskus ja [[Hea Tervise Keskus]].

1783. aastal loodi [[Eestimaa kubermang]]u [[Üldhoolekandekolleegium|ühiskondliku hoolekande kolleegium]], mis asus looma esimest tsiviilisikutele mõeldud haigemaja. Oktoobris 1785 üüris kolleegium ühe agulimaja [[Karjavärav]]a ees, sinna paigutati 12 haigevoodit. 1786. aastal üüris kolleegium praegusel Ida-Tallinna Keskhaigla maatükil [[Veerenni asum]]is puumaja, kuhu paigutati Eestimaa Kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi Hospidali<ref>[[Heino Gustavson]], ENSV Meditsiiniajaloolaste Teadusliku Seltsi aseesimees; [[Väino Tupits]], Tallinna Vabariikliku Haigla peaarst, [https://dea.digar.ee/page/sirpjavasar/1985/10/18/12 Kaks sajandit ja ikka veel kasvab], Sirp ja Vasar, nr. 42, 18 oktoober 1985</ref> 12 haigevoodit. Linnarahvas hakkas uut haiglat nimetama priihospidaliks, kuna seal anti vaestele tasuta ravi<ref>Ivo Karlep, [http://www.pealinn.ee/koik-uudised/tallinna-esimene-haigla-ravis-vaeseid-tasuta-n154893 Tallinna esimene haigla ravis vaeseid tasuta], www.pealinn.ee, 19. oktoober 2015 </ref>. Priihospidal juhiks oli [[Georg Ludvig Knobloch]], kes tegi ravikorraldusi, tööle võeti ka [[kirurg]] Mihhail Albrecht. Hiljem ostis Eestimaa kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegium Tallinna Sadama valitsuse käest praeguse haiglakrundi koos hoonetega. Mereväehospidal oli üle viidud [[Juhkentali]] piirkonda. Priihospidali [[Vaimuhaigus|vaimuhaigete]] osakond avati raviasutuses eraldi 1796. aastal, kuid see oli vaid kinnipidamiskoht, kus ravimisega ei tegeletud.

Ravi 18 asus [[Priihospidali haigetebarakk]]<ref name="KRR_8666">{{kultuurimälestis|8666|Priihospidali haigetebarakk, 18. saj.}} (vaadatud 23.10.2020)</ref> ja 1897. aastal ehitatud [[Priihospidali vaimuhaigete osakonna põhjapoolne hoone|vaimuhaigete osakonna hoone]]<ref name="KRR_8669">{{kultuurimälestis|8669|Priihospidali vaimuhaigete osakonna põhjapoolne hoone, 1897. a.}} (vaadatud 23.10.2020)</ref>. Hoones oli voodikohti algseltalgul 42, jaaga järgmisel aastal juba 62. Hoone põhjapoolne osa oli meesoostmeessoost ja lõunapoolne naissoost haigetelepatsientidele. 1898. aastal tuli alalisele tööle haiglasse Haapsalus töötanud Renaud von Wistinghausen. 1909. aastal [[Vaimuhaigus|vaimuhaigete]] osakond Priihospidalis likvideeriti ning haiged viidi üle [[Seewaldi vaimuhaigla|Seewaldi haigla]]sse. Kui vaimuhaiged 1909. aastal lõplikult üle viidi Seevaldi raviasutusse, siis oli neid 158. Vaimuhaigete osakonna hooned remonditi ja anti mees- ja naissoost haigetele sisehaiguste raviks. 1912. aastal paigutati sünnitusosakond [[Väike-Liiva tänav (Tallinn)|Väike-Liiva tänav]]a äärde valminud uude hoonesse.

Esimese maailmasõja eel ehitati haigla juurde majandushooneid janing ametis oli 6 [[arst]]i, 3 [[Velsker|velskrit]], 2 [[ämmaemand]]at, 10 õde, apteegipersonal jt. Kolm arsti: [[Paul Armsen]], Renaud von Wistinghausen ja [[Luka Gorunovitš]] mobiliseeriti Venemaa keisririigi armeesse. 1915. aastal sai haigla [[elektrijaama]]. Eestikeelsetes tekstides hakati Priihospidali nüüd nimetama Maakonna Haigemajaks. Kirurgiaosakonna juhataja R. Wistinghausen töötas edasi keskhaiglas kuni 1918. aasta novembrini, mil ta lahkus koos perega Saksamaale.

Aastatel 1918–1940 kutsuti [[Ravi tänav|Liiva tänav]] 18/20 asunud raviasutust [[Tallinna Linna Keskhaigla]]ks. Wistinghauseni lahkumise järel 18.12.1918 võttis Keskhaigla kirurgiaosakonna juhatamise üle esimese eestlasena [[Konstantin Konik]]. Tallinna Linna Keskhaigla ravihoonetena lisandusid endised Punase Risti majad [[Liiva tänav (Tallinn)|Liiva tänav]]a ääres. Haigla esimeseks ajutiseks juhatajaks oli dr. [[Paul Armsen]], pärastine kauaaegne naiste-sisehaiguste osakonna juhataja Keskhaiglas. Esimeseks alaliseks keskhaigla direktoriks<ref>Sirje Maasikamäe, [https://tervis.ohtuleht.ee/965938/malestuspink-teenekale-tohtrile-100-aastat-tagasi-astus-ametisse-esimene-eestlasest-haiglajuht-kes-oli-ka-tammsaare-ihuarst MÄLESTUSPINK TEENEKALE TOHTRILE: 100 aastat tagasi astus ametisse esimene eestlasest haiglajuht], tervis.ohtuleht.ee, 5. juuni 2019</ref> määrati [[Tallinna Linnavalitsus]]e poolt dr. [[Karl-Eduard Sibul]], kes juhatas haiglat 6. juunist 1919 kuni 1. jaanuarini 1929 ja seejärel töötas meeste-sisehaiguste osakonna juhatajana<ref>[https://dea.digar.ee/article/uuseesti/1935/11/06/66 Tallinna linna keskhaigla 150-aastane.], Uus Eesti, nr. 50, 6 november 1935.</ref> 1. aprillist 1929. juhatas Keskhaiglat dr. [[Eduard Soonets]].

[[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal raviti sõjaväe haavatuid Linna Keskhaigemajas. Haavatuid ravisid [[Konstantin Konik]], [[Bruno Vahtrik]], [[Konstantin Pedussaar]] ja [[Josef Israelsohn]]. Vabadussõja lõppedes 1920. aastal oli haiglal 5 jaoskonda 280 voodikohaga, töötas 11 arsti<ref>Arne-Lembit Kööp, [https://arvamus.postimees.ee/3366463/arne-lembit-koop-ida-tallinna-keskhaigla-20-sajandi-sodade-keerises Ida-Tallinna keskhaigla 20. sajandi sõdade keerises], arvamus.postimees.ee, 18. oktoober 2015</ref>.

1919. aastal oli kogu haigla personal 98 isiktisikut ja haiglas töötasid vaid 7 arsti, direktor kaasa arvatud, 1929/39 tegevusaastal oli Keskhaigla teenistuses juba 161 isikut, nende hulgas arste 29. Alates 1932/33 oli personali üldarv Keskhaiglas 179, sh 24 arsti kaasaarvatud direktor.

1924. aastal ehitati haigla töötajatele [[Herne tänav (Tallinn)|Tiigi tänav]]ale<ref>[https://dea.digar.ee/article/uuseesti/1935/11/06/66 Tallinna linna keskhaigla 150-aastane.], Uus Eesti, nr. 50, 6 november 1935.</ref> neli elamut ja lisaks nendele 1930. aastal haigla territooriumile kahekordne kahekordne kivimaja arstide jaoks.

1926. aastal avati II sünnitusosakond 34 voodiga ja laiendati kirurgilist osakonda 21 voodi võrra ning teostati haigla sünnitusosakonna laiendamist endise „PunasePunase Risti" õdede ühiselumaja ümberehitusega. Kirurgiaosakonna haigevoodikohtade juurde muretsemiseks, viidi üle haigla suguhaiguste osakond [[Tallinna Linna III Haigla]] juurde, [[Uus-Tatari tänav]] 25 krundile. Haigla laiendamise läbi tõusis haigevoodite arv 1. jaanuaril 1927. aastaks 399-le. [[Tallinna Linna II Haigla]] asus [[Magasini tänav]] 29.

1940. aastal nimetati haigla Tallinna I Haiglaks, peaarstiks jäi [[Eduard Soonets]]. [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]]i ajal jäi haigla nimi muutmata ja peaarstina töötas 1943. aastani Eduard Soonets, järgmiseks (1943–1944) peaarstiks sai [[James Raukas]], kes põgenes saksa okupatsiooni lõpul Rootsi. [[Märtsipommitamine Tallinnas|1944. aasta 9. märtsi pommitamises]], vana haavaosakonna hoone hävis, põles haigla arstide elamu. Pommitabamusest purunes veevärk ja küttesüsteem, haigla oli rivist väljas üle kahe kuu. 1940. aastal tööl olnud endistest arstidest jätkasid pärast võimu vahetust tööd 6: [[Georg Järvekülg]], [[Benno Äniline]], [[Adda Mardna]], [[Armilde Äniline]], [[Salme Mänd-Lõvi]] ja [[Voldemar Juss]] ning varem volontäärina töötanud [[Julius Paldrok]]. Peaarstiks nimetati Punaarmeest tulnud [[Aleksander Taumi]] ja 1947. aastal sai peaarstiks Leningradist tulnud Venemaa eestlane [[Justin Norman]] ja 1950. aastal [[Zora Edlerskaja]].

Aastatel 1974–1981 ehitati peakorpusele juurde maa-aluse tunneliga ühendatud köögiplokk ning 1983. aastal ehitati peakorpuse madalamad külgosad keskosaga ühekõrguseks. 1980. aastal valmis ja uus ja moodne toitlustuskeskus 1100 patsiendile, lisaks personalile sajakohaline kohvik-söökla. Haigla peahoone tiivad said juurde kaks korrust, nii muutus hoone viiekorruseliseks.

* Ida-Tallinna Keskhaigla 230, [[Eesti Arst]] 2015; 94 (Lisa 4): lk 1–144