Ilu võib olla lohutav, häiriv, püha, profaanne, rõõmustav, kõnetav, inspireeriv, vapustav, kuid seda, kes teda tajub, ei jäta ta ükskõikseks, vaid on nagu lähedase sõbra hääl. Ent [[iluotsustus]]esed põhinevad [[maitse (esteetika)|maitse]]l, ja maitsel ei pruugi olla mõistuspärast alust. Kuidas siis seletada ilu tähtsust ja milleks siis kaevata, et ilu on kadumas? Kas ilu ja headus võivad lahkneda, nagu ütlevad näiteks [[Charles Baudelaire]] ja [[Friedrich Nietzsche]]? Kui maitsed on loomu poolest erinevad, kuidas siis saab ühe inimese maitse seisukohast otsustada teise inimese maitse üle? Mõned inimesed peavad sellise relativismi tõttu iluotsustusi puhtsubjektiivseteks. Siis ei saagi kriitikal mõtet olla. Kas me ei peaks mitte olema skeptilised ning loobuma otsimast maitse objektiivseid printsiipe ja avalikku ilukäsitust? Scrutoni meelest on selline skepsis õigustamatu. Ilu on reaalne ja universaalne väärtus, mis põhineb meie mõistuspärasel loomusel ning [[ilumeel]]el on inimeste maailma kujundamisel möödapääsmatu roll.
