Kirishitan: erinevus redaktsioonide vahel

Sõnaühend '''''kakure kirishitan''''' (隠れキリシタン, カくレキリシタン) tähistab varjatud/sala-/krüptokristlust, millega viidatakse eelkõige [[Kristlus|kristlusele]] Jaapanis selle keelustamise ajal põrandaaluse [[Religioon|religioonina]] 17.-19. sajandil (sõna 隠れる ''kakureru'' tähendab jaapani keeles 'peitu pugema').

Kuigi eurooplasi ja sealhulgas kristlasi sattus Jaapanisse ka varem, loetakse ristiusu ametlikuks alguseks seal 1549. a., mil Jaapanisse saabus [[Jesuiidid|jesuiidist]] misjonär Francis Xavier (1506-1552).<ref name="Deal2009">Deal, William E. 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis, tlk. Maret Nukke. Tallinn: Tänapäev.</ref> Oma elu pühendas ta roomakatoliku kirikule ja [[Jesuiidid|Jesuiitide Ordule]], millele oli väga oluline misjonitöö [[Portugal|Portugali]] mõjualadel. See viis Xavier’ juba 1540. a. Portugali kuninga nõudmisel Indiasse<ref name="Miyazaki2003">Miyazaki, Kentaro. 2003. „Roman Catholic Mission in Pre-Modern Japan“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 1-18. Leiden, Boston: Brill.</ref><ref name="MormandoThomas2006">Mormando, Franco; Thomas, Jill G. (edd.). 2006. Francis Xavier and the Jesuit Missions in the Far East. Massaschusetts: The Jesuit Institute of Boston College.</ref> ja sealt edasi Jaapanisse.

[[Euroopa|Euroopast]] tulnud [[Katoliiklus|katoliiklased]] olid kristliku sajandi algul Jaapanis teretulnud. Nende saabumise ajaks oli Jaapan kodusõdade käigus killustunud ja jagatud suure arvu omavahel sõdivate [[Daimjo|daimyode]] vahel. Kui misjonärid lähenesid kohalikele daimyodele ja esimesed neist ka kristlusesse pöördusid, saatis missiooni suurem edu. Võõrastelt loodeti saada kasu kaubavahetuse näol ja selleks oldi valmis ka usku vahetama.<ref name="Elisonas1991">Elisonas, Jurgis. 1991. „Christianity in Japan“. The Cambridge History of Japan, ed. John Whitney Hall. Cambridge: Cambridge University Press, pp 301-372. DOI: 10.1017/CHOL9780521223553.008</ref>

Jaapan oli sel ajal sengoku või „sõdade riik“ ning üleminek feodaal- ja majandusühiskonnale oli lõppemas. Rahva killustatus aitas tugevasti kaasa nende kristianiseerimisele ja eriti oli abiks just daimyode eeskuju. Mõnel pool pöörduti tervete piirkondade kaupa. Arvatavalt isegi suurem osa kristlusesse pöördumistest toimus läbi massiristimiste ja sõjapealike käsul.<ref name="Higashibaba2001" /> Kodusõdade (1482-1558) ja kiirete sotsiaalsete muutuste perioodil pakkus ta inimestele uut väärtuste süsteemi. Võtmefiguurideks olid daimyod ja aastakümnete vältel leidsid kristlikud misjonärid toetust mitmete tugevate Jaapani sõjaliste liidrite poolt (näiteks [[Oda Nobunaga]], [[Toyotomi Hideyoshi]]).

Toyotomi Hideyoshi andis 1587. a. välja määruse kristlus keelustada ning käskis kõigil kristlastel riigist lahkuda ja kõigil pöördunutel usust lahti öelda.<ref name="Boxer1951" /> Esialgu ei võetud seda piisavalt tõsiselt ja misjonitegevus jätkus, ka valitsus eriti ei sekkunud.<ref name="Deal2009" /> Ainult kolm kristlast lahkus riigist.<ref name="Boxer1951" /> 1597. a. andis ta välja uue kirishitan vastase määruse ja lasi 5. veebruaril [[Nagasaki|Nagasakis]] risti lüüa 26 kristlast. Nende seas oli 6 eurooplasest [[Frantsisklased|frantsiskaanlast]], 17 jaapanlasest frantsiskaanlast ja 3 jaapanlasest jesuiiti.<ref name="Higashibaba2001" /><ref name="Miyazaki2003" />

Kristlus keelustati kui õõnestav religioon. Kahtlusalused kristlased pidid avalikult usust lahti ütlema, sooritades fumie ehk astudes vasest plaadile, millel oli [[Jeesuse ristilöömine|ristilöödu]], [[Jumalasünnitaja|Jumalaema]] või mõni muu kristlik kujutis.<ref name="Bowker2002" /> Fumie kui meelsuse kontroll oli psühholoogiline piinariist usklike avastamiseks, aga ka nende usku tagasilangemise vältimiseks, sest hiljem pidi seda kordama igal aastal.<ref name="Miyazaki2003" /> Kes seda ei teinud, neid ootas surm või piinamine. Piinamise eesmärk oli viia inimene pigem apostaasini ja iga hinna eest vältida ohvri surma, sest sellised surmad kuulutati kristlaste poolt [[Märter|märterluseks]].

Peale Toyotomi Hideyoshi surma 1598. a. arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614. a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. 1600. a. kehtestas Tokugawa Ieyasu (1543-1616) oma positsiooni kuulsas [[Sekigahara lahing|Sekigahara lahingus]] Toyotomi klanni vastu, lõi 1603. a. Edo bakufu ehk [[Edo]] (tänapäeval [[Tōkyō]]) sõjalise valitsuse (ka Tokugawa sõjaline valitsus, [[Jaapani ajalugu|Tokugawa šogunaatshogunaat]]) ja lasi end keiser Go-Yōzeil määrata selle valitsuse juhiks [[Šogun|shoguniks]]. Tokugawa Ieyasu oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga.<ref name="Higashibaba2001" />

1614. a. keelustati kirishitan täielikult, misjonärid ja mõjukad jaapanlastest kristlased, daimyod koos perekondadega saadeti maalt välja [[Macau|Macausse]] ja [[Manila|Manilasse]] ning kohapeal algasid jõhkrad kristlaste vastased repressioonid,<ref name="Miyazaki2003" /> mis kestsid kuni kristluse keelu tühistamiseni 1873. a. Teine šogunshogun, Tokugawa Hidetada põhimõtteliselt kordas ja jõustas uuesti 1587. a. välja antud korraldust, nüüd aga rakendati see ellu täiel määral ja kanoniseeriti ühena Tokugawa olulisematest seadustest.<ref name="Higashibaba2001" />

Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni [[Meiji restauratsioon|Meiji restauratsioonini]] kehtis üldise kristluse kontrolli süsteem '''kirishitan aratame'''. Põhilisemad meetodid olid rahaline boonus informantidele, 5- ja 10-perelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne [[Budism|budistliku]] templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastiku nimekirjad ning tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.<ref name="Miyazaki2003" /><ref name="Morris2018">Morris, James Harry. 2018. „Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan“. Surveillance & Society, 16 (4): 410-431.</ref> Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus see praktika, institutsionaliseerus ja alates 1660-ndatest aastatest oli see kasutusel enam mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina kuni 19. sajandi lõpuni.<ref name="Paramore2009">Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.</ref> Tuleb aga ära märkida, et selline anti-kirishitan poliitika oli lisaks osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist, ka teised religioonid ja [[Sekt|sektid]] oli tagakiusamise all.<ref name="Morris2018" />

Viimaseks teadaolevaks misjonäriks jäi [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiiliast]] pärit Giovanni Battista Sidotti (1668-1714), kes saabus illegaalselt [[Yakushima|Yakushima saarele]] 1708. a. ja vangistati kohe. Sidottit hoiti elu lõpuni kinni Kirishitan Yashikis, välismaalaste kinnihoidmiseks mõeldus asumis Edos.

17. sajandi keskpaigaks suundus kirishitan tagakiusamiste tagajärjel täielikult põranda alla. Kõik kristlased olid kas vangistatud, tapetud, usust taganenud, jätkasid traditsioone salaja või juba ammu maalt välja saadetud.<ref name="Boxer1951" /> Põrandaalune traditsioon kakure kirishitan oli elujõuline, kuid kuna kogukonnad olid oma vaimsetest juhtidest [[Rooma|Roomas]] täielikult ära lõigatud, siis hakkas see arenema omasoodu ja võttis järgnevate sajandite jooksul uue kuju. Tulenevalt kohustusest kuuluda [[Budism|budistlike]] templite juurde ja vajadusest jääda avalikkuse silme ees budistideks, peideti kristlikud sümbolid eelkõige budistlike varju, aga neile lisandusid veel [[Sintoism|shintoistlikud]] elemendid. Näiteks [[Maarja|Neitsi Maarjat]] kehastas budistlik jumalus Kannon, [[Kristus|Jeesus Kristust]] Bosatsu.<ref name="Rocha2018">Rocha, Joanes da Silva. 2018. „The Triumph of Preserverance: Kakure Kirishitan in Japan and its Inscription on the World Heritage List“. Historical Yearbook, 15: 161-173.</ref><ref name="Miyazaki2003b2">Miyazaki, Kentaro. 2003. „The Kakure Kirishitan Tradition“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 19-34. Leiden, Boston: Brill.</ref> Jumalateenistused, palved ja laulud muundusid isolatsiooni ajal 17.-19. sajandil tundmatuseni, usutraditsioonid krüpteeriti. Kujunes välja [[Sünkretism|sünkretistlik]] usk, kristluse, budismi ja shintoismi süntees.

Palveid ja õpetussõnu anti põlvkondade kaupa edasi suulise pärimusena ning dokumentaalseid tõendusi sellest ajast on vähe, sest tensuur jälgis hoolega, et kristlikku kirjandust sisse ei toodaks. Üks säilinud dokumente on kohalike kristlaste endi poolt koostatud [[Doktriin|doktrinaalne]] tekst Tenchi Hajimari no Koto (inglise keeles The Beginnings of Heaven and Earth), milles kirjeldatakse taevast ja maad, inglite ja esivanemate langemist, Neitsi Maarjat, Jeesus Kristuse elu ja [[Viimnepäev|maailmalõppu]]. Selles on üsna suured erinevused katoliiklikust õpetusest, kuid peegeldab selgelt kakure kirishitan traditsiooni, mida järgiti.<ref name="Miyazaki2003b2" />

18. sajandi lõpul alanud väline surve Tokugawa valitsusele viis lõpuks sadamate avamise ja isolatsiooni lõpetamiseni 19. sajandil. Esimesed olid venelased, neile järgnesid eurooplased ning viimaks ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew Perry juhtimisel 1853. ja uuesti 1854. a.<ref name="Rocha2018" /> Esialgu avati üksikud sadamad kuni [[Meiji restauratsioon|Meiji restauratsiooniga]], mis taastas keisrivõimu 1868. a., lõppes ka isolatsioon ja Jaapan avanes taas välismaailmale.

2018. a. kanti kirishitan traditsiooniga seotud paigad Nagasaki piirkonnas [[UNESCO maailmapärandi nimistu|UNESCO maailmapärandi nimistusse]].