Julian Rotter: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
EAhtiO (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
EAhtiO (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
7. rida:
Ajal, mil Rotter töötas välja sotsiaalse õppimise teooria, oli kliinilises psühholoogias valdavaks suunaks Freudi [[psühhoanalüüs]], kus käitumist mõjutavatest teguritest keskenduti [[Instinkt|instinktidele]]. Tungide teooriast, mille järgi motiveerivad inimesi nende vajadusi rahuldavad psühholoogilised impulsid, lähtusid ka [[Õppimisteooria|õppimisteooriad]]. Rotter liikus kaugemale seisukohtadest, mis põhinesid psühhoanalüüsi instinktidel ja [[Biheiviorism|biheiviorismi]] tungidel, ning lõi sotsiaalse õppimise teooria. Rotter uskus, et psühholoogias peab arvestama ka psühholoogilise motivatsiooni printsiibiga.
 
1954. aastal avaldatud artiklis „Social"Social Learning and Clinical Psyhology“Psyhology" esitas ta seisukoha, mille järgi käitumise eeldatav mõju või tulemus motiveerib inimest tegutsema selliselt, et need eeldused täituksid. Inimesed soovivad vältida negatiivseid tagajärgi ning samas ihalevad positiivseid tulemusi. Kui keegi eeldab, et tema käitumisel on positiivne tagajärg või et võimalus positiivseks tulemuseks on suur, on ta ise tõenäoliselt valmis vastavalt käituma. Positiivne tulemus on käitumismalli tugevdav (sarrustav) ja ilmselt inimene kordab sama skeemi ka edaspidi. Sotsiaalse õppimise teooria näitab, et käitumist mõjutavad lisaks psühholoogilistele teguritele ka sotsiaalne kontekst ja keskkond.<ref name=":0">Rotter (1954)</ref>
 
Rotteri idee järgi on võimalik muuta nii käitumist kui ka isiksust. Mõtteviisi ja ümbritsevate olude muutudes, muutub ka inimese käitumine. Rotteri käsitluses ei ole olemas kriitilist perioodi pärast mida on isiksus lõplikult välja kujunenud. Samas oli Rotter veendunud, et mida rohkem on teatud uskumusi või eelarvamusi toetavaid kogemusi, seda enam on vajalik sekkumine, et käitumismalle muuta.<ref name=":0" />