Redaktsioon: 6. juuni 2021, kell 21:55 redigeeri EAhtiO (arutelu \| kaastöö) 20 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 6. juuni 2021, kell 21:59 redigeeri eemalda EAhtiO (arutelu \| kaastöö) 20 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
5. rida: == Sotsiaalse õppimise teooria == Ajal, mil Rotter töötas välja sotsiaalse õppimise teooria, oli kliinilises psühholoogias valdavaks suunaks Freudi [[psühhoanalüüs]], kus käitumist mõjutavatest teguritest keskenduti [[Instinkt\|instinktidele]]. Tungide teooriast, mille järgi motiveerivad inimesi nende vajadusi rahuldavad psühholoogilised impulsid, lähtusid ka [[Õppimisteooria\|õppimisteooriad]]. Rotter liikus kaugemale seisukohtadest, mis ~~baseerusid~~põhinesid psühhoanalüüsi ~~instinktidele~~instinktidel ja [[Biheiviorism\|biheiviorismi]] ~~tungidele~~tungidel, ning lõi sotsiaalse õppimise teooria. Rotter uskus, et psühholoogias peab arvestama ka psühholoogilise motivatsiooni printsiibiga. 1954. aastal avaldatud artiklis „Social Learning and Clinical Psyhology“ esitas ta seisukoha, mille järgi käitumise eeldatav mõju või tulemus motiveerib inimest tegutsema selliselt, et need eeldused täituksid. Inimesed soovivad vältida negatiivseid tagajärgi ning samas ihalevad positiivseid tulemusi. Kui keegi eeldab, et tema käitumisel on positiivne tagajärg või et võimalus positiivseks tulemuseks on suur, on ta ise tõenäoliselt valmis vastavalt käituma. Positiivne tulemus on käitumismalli tugevdav (sarrustav) ja ilmselt inimene kordab sama skeemi ka edaspidi. Sotsiaalse õppimise teooria näitab, et käitumist mõjutavad lisaks psühholoogilistele teguritele ka sotsiaalne kontekst ja keskkond.<ref name=":0">Rotter (1954)</ref>

Julian Rotter: erinevus redaktsioonide vahel