Albert Repson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
3. rida:
1939. aastal kolis perekond [[Krasnodari krai]]sse [[Otradnaja rajoon]]i [[Novo-Estonovskoje]] külla, kus Albert lõpetas külakooli. Seejärel jõudis ta õppida kaks aastat [[Armavir]]i Toiduainetööstuse Tehnikumis, kui [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Nõukogude–Saksa sõja]] alguses 1941. aastal mobiliseeriti ta [[Punaarmee]]sse. Ta suunati [[tööpataljon]]idesse, kus ta osales kaitseehitiste rajamisel [[Ukraina NSV]]-s [[Rivne oblast]]is ja Põhja-Kaukaasias.
1942. saadeti ta formeeritavasse [[8. Eesti Laskurkorpus|Eesti korpusse]]. 1943 lõpetas ta [[Podolski Jalaväekool]]i ja sai [[Leitnant|leitnandi]] auastme. Juhtis jalaväeroodu, mis osales praeguse [[Pihkva oblast|Pihkva]] ja [[Leningradi oblast
[[925. Laskurpolk|925. Laskurpolgu]] Repsoni rood osales Laskurkorpuse koosseisus [[29. september|29. septembril]] [[1944]] [[Suure Väina dessant|Suure Väina dessandis]] [[Muhu]] saarele.
9. rida:
Katkend tema teenete kirjeldusest Nõukogude Liidu kangelase nimetuse saamise taotluses: {{Tsitaat|"Selles lahingus leitnant Repson sai haavata mõlemast käest, kuid ei rääkinud sellest kellelegi. Oma elu hoidmata, viis ta rühma julgele rünnakule vaenlase vastu platstardi laiendamiseks. Sellel ajal võttis vaenlane ette vasturünnaku ülekaalukate jõududega. Kangelasohvitser, minnes ise kõige ees, tõstis üles roodu, oskusliku tulega ja manöövriga paiskas vaenlase tagasi paanilisse taganemisse. Leitnant Repson jäi rivvi kuni lahingu lõpuni ja oli nõus evakuatsiooniga alles pärast roodukomandöri käsklust. Oma kangelasliku teoga kindlustas ta dessandi maandumise ja saare täieliku vabastamise"||}}
[[NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]]i otsusega [[24. märts
Pärast ravi osales veel [[Kuramaa lahing]]utes. 1945. aastal astus [[NLKP]]-sse.
|