Erinevus lehekülje "Kirishitan" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 29 baiti ,  4 kuu eest
nr maha
(lisamine)
(nr maha)
'''Kakure kirishitan''' (隠れキリシタン, カくレキリシタン) tähistab varjatud/sala-/krüptokristlust, millega viidatakse eelkõige kristlusele Jaapanis selle keelustamise ajal põrandaaluse religioonina 17.-19. sajandil. Kakureru tähendab jaapani keeles peitupugemist (隠れる).
 
== '''1. Kristlik sajand''' ==
 
=== '''1.1. Ristiusu saabumine''' ===
Kuigi eurooplasi ja sealhulgas kristlasi sattus Jaapanisse ka varem, loetakse ristiusu ametlikuks alguseks seal 1549. a, mil Jaapanisse saabus jesuiidist misjonär [[Francis Xavier|Francis Xavier (1506-1552)]].<ref name="Deal2009">Deal, William E. 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis, tlk. Maret Nukke. Tallinn: Tänapäev.</ref> Oma elu pühendas ta roomakatoliku kirikule ja [[Jesuiidid|Jesuiitide Ordule]], millele oli väga oluline misjonitöö Portugali mõjualadel. See viis Xavier’ juba 1540. a. Portugali kuninga nõudmisel Indiasse<ref name="Miyazaki2003">Miyazaki, Kentaro. 2003. „Roman Catholic Mission in Pre-Modern Japan“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 1-18. Leiden, Boston: Brill.</ref><ref name="MormandoThomas2006">Mormando, Franco; Thomas, Jill G. (edd.). 2006. Francis Xavier and the Jesuit Missions in the Far East. Massaschusetts: The Jesuit Institute of Boston College.</ref> ja sealt edasi Jaapanisse.
 
Anjiro läks kaasa Xavier’ga tema teenijana ja astus ristiusku 1548. a, üsna varsti peale Goas maabumist. Temast sai esimene jaapanlasest kristlane, ristinimega Paulo de Santa Fé.<ref name="Higashibaba2001">Higashibaba, Ikuo. 2001. Christianity in Early Modern Japan: Kirishitan Belief and Practice. Leiden, Boston, Köln: Brill.</ref> Koos veel mõne kaaskonnaga ühinenud jaapanlasega õppis ta juurde portugali keelt ning oli hiljem abiks ka Xavier’ tõlgina Jaapanis. 1549. a randus nende laev Kagoshimas Jaapani lõunaosas Kyushu saarel, Anjiro kodulinnas. Xavier’ kaaskonnas oli peale Anjiro veel kaks jesuiidi misjonäri, Anjiro vend ja kolm teenrit.<ref name="Boxer1951" /><ref name="Higashibaba2001" />
 
=== '''1.2. Ristiusu levik ja õitseng''' ===
Päris algul ei saatnud Portugali misjonäre kuigi suur edu. Selle põhjuseks olid peamiselt keelelised ja maailmavaatelised erinevused, samuti suured kultuurilised erinevused, mis tekitasid osapoolte vahel arusaamatusi. Probleeme tekitasid kohalikud kombed ja religioossed vaated, mida misjonäridel oli raske mõista ja mida nad eriti ka ei austanud.<ref name="Deal2009" /> Xavier lahkus Jaapanist 1551.a ja selleks ajaks oli kristlik kogukond kasvanud tuhande hingeni.<ref name="Boxer1951" />
 
1570-ndatel aastatel küündis kristlusesse pöördunute arv 100 000 inimeseni ja 17. sajandi algul 300 000 - 370 000<ref name="Deal2009" /><ref name="Higashibaba2001" /><ref name="Bowker2002">Bowker, John. 2002. Cambridge’i illustreeritud religioonide ajalugu. Cambridge: Cambridge University Press.</ref> või isegi 750 000 inimeseni.<ref name="Boxer1951" />
 
=== '''1.3.Tagakiusamise algus''' ===
Kodusõdade käigus killustunud Jaapan koondus 17. sajandi alguseks üheks terviklikuks riigiks ühtse sõjalise jõu alla ning selle arhitektid olid võimsad ja ambitsioonikad sõjalised liidrid [[Tokugawa Ieyasu]], [[Oda Nobunaga]] ja [[Toyotomi Hideyoshi]]. See oli kristlaste jaoks oluline muutus. Uus suhtumine kristlikku kirikusse oli osa riigi ühendamise strateegiast, mille kohaselt allutati kõik sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja religioossed jõud keskvõimule.
 
Peale [[Toyotomi Hideyoshi]] surma 1598. a arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614.a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. 1600. a kehtestas [[Tokugawa Ieyasu|Tokugawa Ieyasu (1543-1616)]] oma positsiooni kuulsas Sekigahara lahingus Toyotomi klanni vastu, lõi 1603. a Edo bakufu ehk Edo (tänapäeval Tokyo) sõjalise valitsuse (ka Tokugawa sõjaline valitsus, [[Tokugawa šogunaat]]) ja lasi end [[Keiser Go-Yōzei|keiser Go-Yōzeil]] määrata selle valitsuse juhiks šoguniks. [[Tokugawa Ieyasu]] oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga.<ref name="Higashibaba2001" />
 
=== '''1.4. Kristluse mahasurumine ja isolatsioon''' ===
1614. a keelustati kirishitan täielikult, misjonärid ja mõjukad jaapanlastest kristlased, daimyod koos perekondadega saadeti maalt välja Macausse ja Manilasse ning kohapeal algasid jõhkrad kristlaste vastased repressioonid,<ref name="Miyazaki2003" /> mis kestsid kuni kristluse keelu tühistamiseni 1873. a. Teine šogun, [[Tokugawa Hidetada]] põhimõtteliselt kordas ja jõustas uuesti 1587. a välja antud korraldust, nüüd aga rakendati see ellu täiel määral ja kanoniseeriti ühena Tokugawa olulisematest seadustest.<ref name="Higashibaba2001" />
 
Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni [[Meiji restauratsioon|Meiji restauratsioonini]] kehtis üldise kristluse kontrolli süsteem '''kirishitan aratame'''. Põhilisemad meetodid olid rahaline boonus informantidele, viieperelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne budistliku templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastiku nimekirjad ja tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.<ref name="Miyazaki2003" /><ref name="Morris2018">Morris, James Harry. 2018. „Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan“. Surveillance & Society, 16 (4): 410-431.</ref> Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus see praktika, institutsionaliseerus ja alates 1660-ndatest aastatest oli see kasutusel enam mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina kuni 19. sajandi lõpuni.<ref name="Paramore2009">Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.</ref>Tuleb aga ära märkida, et selline anti-kirishitan poliitika oli lisaks osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist, ka teised religioonid ja sektid oli tagakiusamise all.<ref name="Morris2018" />
 
== '''2. Kakure kirishitan''' ==
17. sajandi keskpaigaks suundus kirishitan tagakiusamiste tagajärjel täielikult põranda alla. Kõik kristlased olid kas vangistatud, tapetud, usust taganenud, jätkasid traditsioone salaja või juba ammu maalt välja saadetud.<ref name="Boxer1951" /> Põrandaalune traditsioon kakure kirishitan oli elujõuline, kuid kuna kogukonnad olid oma vaimsetest juhtidest Roomas täielikult ära lõigatud, siis hakkas see arenema omasoodu ja võttis järgnevate sajandite jooksul uue kuju. Tulenevalt kohustusest kuuluda budistlike templite juurde ja vajadusest jääda avalikkuse silme ees budistideks, peideti kristlikud sümbolid eelkõige budistlike varju, aga neile lisandusid veel shintoistlikud elemendid. Näiteks Neitsi Maarjat kehastas budistlik jumalus Kannon, [[Kristus|Jeesus Kristust]] Bosatsu.<ref name="Rocha2018">Rocha, Joanes da Silva. 2018. „The Triumph of Preserverance: Kakure Kirishitan in Japan and its Inscription on the World Heritage List“. Historical Yearbook, 15: 161-173.</ref><ref name="Miyazaki2003b2">Miyazaki, Kentaro. 2003. „The Kakure Kirishitan Tradition“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 19-34. Leiden, Boston: Brill.</ref> Jumalateenistused, palved ja laulud muundusid isolatsiooni ajal 17.-19. sajandil tundmatuseni, usutraditsioonid krüpteeriti. Kujunes välja sünkretistlik usk, kristluse, budismi ja shintoismi süntees.
 
Palveid ja õpetussõnu anti põlvkondade kaupa edasi suulise pärimusena ning dokumentaalseid tõendusi sellest ajast on vähe, sest tensuur jälgis hoolega, et kristlikku kirjandust sisse ei toodaks. Üks säilinud dokumente on kohalike kristlaste endi poolt koostatud doktrinaalne tekst [[Tenchi Hajimari no Koto]], milles kirjeldatakse taevast ja maad, inglite ja esivanemate langemist, [[Maarja|Neitsi Maarjat]], [[Kristus|Jeesus Kristuse]] elu ja [[Viimnepäev|maailmalõppu]]. Selles on üsna suured erinevused katoliiklikust õpetusest, kuid peegeldab selgelt kakure kirishitan traditsiooni, mida järgiti.<ref name="Miyazaki2003b2" />
 
== '''3. Põranda alt väljatulek''' ==
18. sajandi lõpul alanud väline surve Tokugawa valitsusele viis lõpuks sadamate avamise ja isolatsiooni lõpetamiseni 19. sajandil. Esimesed olid venelased, neile järgnesid eurooplased ning viimaks ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew Perry juhtimisel 1853. ja uuesti 1854.a. (Rocha 2018). Esialgu avati üksikud sadamad kuni Meiji restauratsiooniga, mis taastas keisrivõimu 1868.a., lõppes ka isolatsioon ja Jaapan avanes taas välismaailmale.
 
9

muudatust