Kirishitan: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
juurde |
lisamine |
||
24. rida:
Kodusõdade käigus killustunud Jaapan koondus 17. sajandi alguseks üheks terviklikuks riigiks ühtse sõjalise jõu alla ning selle arhitektid olid võimsad ja ambitsioonikad sõjalised liidrid [[Tokugawa Ieyasu]], [[Oda Nobunaga]] ja [[Toyotomi Hideyoshi]]. See oli kristlaste jaoks oluline muutus. Uus suhtumine kristlikku kirikusse oli osa riigi ühendamise strateegiast, mille kohaselt allutati kõik sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja religioossed jõud keskvõimule.
[[Toyotomi Hideyoshi]] andis 1587. a välja määruse kristlus keelustada ning käskis kõigil kristlastel riigist lahkuda ja kõigil pöördunutel usust lahti öelda.<ref name="Boxer1951" /> Esialgu ei võetud seda piisavalt tõsiselt ja misjonitegevus jätkus, ka valitsus eriti ei sekkunud.<ref name="Deal2009" /> Ainult kolm kristlast lahkus riigist.<ref name="Boxer1951" /> 1597. a andis ta välja uue kirishitan vastase määruse ja lasi 5. veebruaril [[Nagasaki|Nagasakis]] risti lüüa 26 kristlast. Nende seas oli
Kristlus keelustati kui õõnestav religioon. Kahtlusalused kristlased pidid avalikult usust lahti ütlema, sooritades fumie ehk astudes vasest plaadile, millel oli ristilöödu, Jumalaema või mõni muu kristlik kujutis.<ref name="Bowker2002" /> Fumie kui meelsuse kontroll oli psühholoogiline piinariist usklike avastamiseks, aga ka nende usku tagasilangemise vältimiseks, sest hiljem pidi seda kordama igal aastal.<ref name="Miyazaki2003" /> Kes seda ei teinud, neid ootas surm või piinamine. Piinamise eesmärk oli viia inimene pigem apostaasini ja iga hinna eest vältida ohvri surma, sest sellised surmad kuulutati kristlaste poolt märterluseks. Peale [[Toyotomi Hideyoshi]] surma 1598. a arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614.a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. 1600. a kehtestas [[Tokugawa Ieyasu|Tokugawa Ieyasu (1543-1616)]] oma positsiooni kuulsas Sekigahara lahingus Toyotomi klanni vastu, lõi 1603. a Edo bakufu ehk Edo (tänapäeval Tokyo) sõjalise valitsuse (ka Tokugawa sõjaline valitsus, [[Tokugawa šogunaat]]) ja lasi end [[Keiser Go-Yōzei|keiser Go-Yōzeil]] määrata selle valitsuse juhiks šoguniks. [[Tokugawa Ieyasu]] oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga.<ref name="Higashibaba2001" />
33. rida ⟶ 35. rida:
Pärast [[Shimabara-Amakusa ülestõus|Shimabara-Amakusa ülestõusu 1637.-1638. a]] kuulutati 1639. a lisaks välja riiklik isolatsioon. Ülestõus tekkis kõrgete maamaksude kehtestamise pärast põllupidajatele, aga kuna Shimabara ja Amakusa läänide elanikkond koosnes suuremas osas kristlastest, siis valitsuse silmis oli see kristlaste ülestõus.<ref name="Miyazaki2003" /> Ülestõus suruti julmalt maha, riigi sadamad suleti ja legaalne kaubavahetus jäi alles ainult [[Holland|Hollandiga]] läbi Dejima sadama [[Nagasaki|Nagasakis]].
Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni [[Meiji restauratsioon|Meiji restauratsioonini]] kehtis üldise kristluse kontrolli süsteem '''kirishitan aratame'''. Põhilisemad meetodid olid rahaline boonus informantidele, viieperelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne budistliku templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastiku nimekirjad ja tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.<ref name="Miyazaki2003" /><ref name="Morris2018">Morris, James Harry. 2018. „Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan“. Surveillance & Society, 16 (4): 410-431.</ref> Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus see praktika, institutsionaliseerus ja alates 1660-ndatest aastatest oli see kasutusel enam mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina kuni 19. sajandi lõpuni.<ref name="Paramore2009">Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.</ref>Tuleb aga ära märkida, et selline anti-kirishitan poliitika oli lisaks osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist, ka teised religioonid ja sektid oli tagakiusamise all.<ref name="Morris2018" />
== '''2. Kakure kirishitan''' ==
17. sajandi keskpaigaks suundus kirishitan tagakiusamiste tagajärjel täielikult põranda alla. Kõik kristlased olid kas vangistatud, tapetud, usust taganenud, jätkasid traditsioone salaja või juba ammu maalt välja saadetud.<ref name="Boxer1951" /> Põrandaalune traditsioon kakure kirishitan oli elujõuline, kuid kuna kogukonnad olid oma vaimsetest juhtidest Roomas täielikult ära lõigatud, siis hakkas see arenema omasoodu ja võttis järgnevate sajandite jooksul uue kuju. Tulenevalt kohustusest kuuluda budistlike templite juurde ja vajadusest jääda avalikkuse silme ees budistideks, peideti kristlikud sümbolid eelkõige budistlike varju, aga neile lisandusid veel shintoistlikud elemendid. Näiteks Neitsi Maarjat kehastas budistlik jumalus Kannon, [[Kristus|Jeesus Kristust]] Bosatsu.<ref name="Rocha2018">Rocha, Joanes da Silva. 2018. „The Triumph of Preserverance: Kakure Kirishitan in Japan and its Inscription on the World Heritage List“. Historical Yearbook, 15: 161-173.</ref><ref name="Miyazaki2003b2">Miyazaki, Kentaro. 2003. „The Kakure Kirishitan Tradition“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 19-34. Leiden, Boston: Brill.</ref> Jumalateenistused, palved ja laulud muundusid isolatsiooni ajal 17.-19. sajandil tundmatuseni, usutraditsioonid krüpteeriti. Kujunes välja sünkretistlik usk, kristluse, budismi ja shintoismi süntees.
Palveid ja õpetussõnu anti põlvkondade kaupa edasi suulise pärimusena ning dokumentaalseid tõendusi sellest ajast on vähe, sest tensuur jälgis hoolega, et kristlikku kirjandust sisse ei toodaks. Üks säilinud dokumente on kohalike kristlaste endi poolt koostatud doktrinaalne tekst [[Tenchi Hajimari no Koto]], milles kirjeldatakse taevast ja maad, inglite ja esivanemate langemist, [[Maarja|Neitsi Maarjat]], [[Kristus|Jeesus Kristuse]] elu ja [[Viimnepäev|maailmalõppu]]. Selles on üsna suured erinevused katoliiklikust õpetusest, kuid peegeldab selgelt kakure kirishitan traditsiooni, mida järgiti.<ref name="Miyazaki2003b2" />
== '''3. Põranda alt väljatulek''' ==
18. sajandi lõpul alanud väline surve Tokugawa valitsusele viis lõpuks sadamate avamise ja isolatsiooni lõpetamiseni 19. sajandil. Esimesed olid venelased, neile järgnesid eurooplased ning viimaks ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew Perry juhtimisel 1853. ja uuesti 1854.a. (Rocha 2018). Esialgu avati üksikud sadamad kuni Meiji restauratsiooniga, mis taastas keisrivõimu 1868.a., lõppes ka isolatsioon ja Jaapan avanes taas välismaailmale.
Esimeste hulgas saabunud prantslased ehitasid 1864.a. [[Nagasaki|Nagasakisse]] [[Oura katedraal|Oura katedraali]], mille peale tuli ümbruskonnast välja grupp kristlasi. Seda sündmust teatakse kui kakure kirishitan avastamist (Rocha 2018),<ref name="Rocha2018" /> sest selleks ajaks arvati, et kristlust enam ei eksisteeri. Muutus suhtumises kristlastesse ei tulnud siiski kohe, [[keiser Meiji]] jätkas esialgu Tokugawa ajal sisse seatud repressioone. 1873. a. tühistati seni kehtinud keeld kristlusele.
Põranda alt välja tulnud kristlased jagunesid nüüd kolme leeri – ühed liitusid uute misjonäride juhtimisel taas katoliku kirikuga, teised pöördusid täielikult shintoismi või budismi ja hülgasid kristluse, kolmandad jätkasid oma praktikaid ilma misjonäride juhatuseta.<ref name="Rocha2018" /> Viimane on tänaseni jäänud omaette usundiks ja kuigi hääbumas, leidub üksikuid väikeseid kogukondi väikesaarte piirkonnas [[Nagasaki]] lähistel. 2003. a. arvati nende kogukondade liikmeid olevat 1000-1500.<ref name="Miyazaki2003b2" />
| |||