Erinevus lehekülje "Kirishitan" redaktsioonide vahel

Lisatud 2367 baiti ,  5 kuu eest
juurde
(Info lisamine)
(juurde)
Euroopast tulnud katoliiklased olid kristliku sajandi algul Jaapanis teretulnud. Nende saabumise ajaks oli Jaapan kodusõdade käigus killustunud ja jagatud suure arvu omavahel sõdivate daimyode vahel. Kui misjonärid lähenesid kohalikele daimyodele ja esimesed neist ka kristlusesse pöördusid, saatis missiooni suurem edu. Võõrastelt loodeti saada kasu kaubavahetuse näol ja selleks oldi valmis ka usku vahetama.<ref name="Elisonas1991">Elisonas, Jurgis. 1991. „Christianity in Japan“. The Cambridge History of Japan, ed. John Whitney Hall. Cambridge: Cambridge University Press, pp 301-372. DOI: 10.1017/CHOL9780521223553.008</ref>
 
Jaapan oli sel ajal sengoku või „sõdade riik“ ning üleminek feodaal- ja majandusühiskonnale oli lõppemas. Rahva killustatus aitas tugevasti kaasa nende kristianiseerimisele ja eriti oli abiks just daimyode eeskuju. Mõnel pool pöörduti tervete piirkondade kaupa. Arvatavalt isegi suurem osa kristlusesse pöördumistest toimus läbi massiristimiste ja sõjapealike käsul.<ref name="Higashibaba2001" /> Kodusõdade (1482-1558) ja kiirete sotsiaalsete muutuste perioodil pakkus ta inimestele uut väärtuste süsteemi. Võtmefiguurideks olid daimyod ja aastakümnete vältel leidsid kristlikud misjonärid toetust mitmete tugevate Jaapani sõjaliste liidrite poolt (näiteks [[Oda Nobunaga]], [[Toyotomi Hideyoshi]]).
 
1570-ndatel aastatel küündis kristlusesse pöördunute arv 100 000 inimeseni ja 17. sajandi algul 300 000 - 370 000<ref name="Deal2009" /><ref name="Higashibaba2001" /><ref name="Bowker2002">Bowker, John. 2002. Cambridge’i illustreeritud religioonide ajalugu. Cambridge: Cambridge University Press.</ref> või isegi 750 000 inimeseni.<ref name="Boxer1951" />
 
=== '''1.3.Tagakiusamise algus''' ===
Kodusõdade käigus killustunud Jaapan koondus 17. sajandi alguseks üheks terviklikuks riigiks ühtse sõjalise jõu alla ning selle arhitektid olid võimsad ja ambitsioonikad sõjalised liidrid [[Tokugawa Ieyasu]], [[Oda Nobunaga]] ja [[Toyotomi Hideyoshi]]. See oli kristlaste jaoks oluline muutus. Uus suhtumine kristlikku kirikusse oli osa riigi ühendamise strateegiast, mille kohaselt allutati kõik sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja religioossed jõud keskvõimule.
 
[[Toyotomi Hideyoshi]] andis 1587. a välja määruse kristlus keelustada ning käskis kõigil kristlastel riigist lahkuda ja kõigil pöördunutel usust lahti öelda.<ref name="Boxer1951" /> Esialgu ei võetud seda piisavalt tõsiselt ja misjonitegevus jätkus, ka valitsus eriti ei sekkunud.<ref name="Deal2009" /> Ainult kolm kristlast lahkus riigist.<ref name="Boxer1951" /> 1597. a andis ta välja uue kirishitan vastase määruse ja lasi 5. veebruaril [[Nagasaki|Nagasakis]] risti lüüa 26 kristlast. Nende seas oli kuus eurooplasest frantsiskaanlast, 17 jaapanlasest frantsiskaanlast ja kolm jaapanlasest jesuiiti.<ref name="Higashibaba2001" /><ref name="Miyazaki2003" /> Kristlus keelustati kui õõnestav religioon. Kahtlusalused kristlased pidid avalikult usust lahti ütlema, sooritades fumie ehk astudes vasest plaadile, millel oli ristilöödu, Jumalaema või mõni muu kristlik kujutis.<ref name="Bowker2002" /> Fumie kui meelsuse kontroll oli psühholoogiline piinariist usklike avastamiseks, aga ka nende usku tagasilangemise vältimiseks, sest hiljem pidi seda kordama igal aastal.<ref name="Miyazaki2003" /> Kes seda ei teinud, neid ootas surm või piinamine. Piinamise eesmärk oli viia inimene pigem apostaasini ja iga hinna eest vältida ohvri surma, sest sellised surmad kuulutati kristlaste poolt märterluseks.
 
Peale [[Toyotomi Hideyoshi]] surma 1598. a. arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614.a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. Nüüd1600. jubaa kehtestas [[Tokugawa šogunaadis. Ieyasu|Tokugawa Ieyasu (1543-1616) kehtestas]] oma positsiooni kuulsas Sekigahara lahingus 1600.a. Toyotomi klanni vastu, lõi 1603. a Edo ''bakufu'' ehk Edo (tänapäeval Tokyo) sõjalise valitsuse 1603.a.(ka Tokugawa sõjaline valitsus, [[Tokugawa šogunaat]]) ja lasi end [[Keiser Go-Yōzei|keiser Go-YozeilYōzeil]] määrata selle valitsuse juhiks šoguniks (Higashibaba 2001: 131). [[Tokugawa Ieyasu]] oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga.<ref janame="Higashibaba2001" seega ametlikust poliitikast hoolimata lasi misjonäridel (kuigi vastumeelselt) veel tegutseda (Higashibaba 2001: 136)./>
 
=== '''1.4. Kristluse mahasurumine ja isolatsioon''' ===
1614. a keelustati kirishitan täielikult, misjonärid ja mõjukad jaapanlastest kristlased, daimyod koos perekondadega saadeti maalt välja Macausse ja Manilasse ning kohapeal algasid jõhkrad kristlaste vastased repressioonid,<ref name="Miyazaki2003" /> mis kestsid kuni kristluse keelu tühistamiseni 1873. a. Teine šogun, [[Tokugawa Hidetada]] põhimõtteliselt kordas ja jõustas uuesti 1587. a välja antud korraldust, nüüd aga rakendati see ellu täiel määral ja kanoniseeriti ühena Tokugawa olulisematest seadustest.<ref name="Higashibaba2001" />
 
Pärast [[Shimabara-Amakusa ülestõus|Shimabara-Amakusa ülestõusu 1637.-1638. a]] kuulutati 1639. a lisaks välja riiklik isolatsioon. Ülestõus tekkis kõrgete maamaksude kehtestamise pärast põllupidajatele, aga kuna Shimabara ja Amakusa läänide elanikkond koosnes suuremas osas kristlastest, siis valitsuse silmis oli see kristlaste ülestõus.<ref name="Miyazaki2003" /> Ülestõus suruti julmalt maha, riigi sadamad suleti ja legaalne kaubavahetus jäi alles ainult [[Holland|Hollandiga]] läbi Dejima sadama [[Nagasaki|Nagasakis]].
1597. a andis Toyotomi Hideyoshi välja uue kirishitan vastase määruse ja lasi 5. veebruaril Nagasakis risti lüüa 26 kristlast. Nende seas oli kuus eurooplasest frantsiskaanlast, 17 jaapanlasest frantsiskaanlast ja kolm jaapanlasest jesuiiti (Higashibaba 2001: 135, Miyazaki 2003a: 11). Kristlus keelustati kui õõnestav religioon. Kahtlusalused kristlased pidid avalikult usust lahti ütlema, sooritades ''fumie'' ehk astudes vasest plaadile, millel oli ristilöödu, Jumalaema või mõni muu kristlik kujutis (Bowker 2002: 167). ''Fumie'' kui meelsuse kontroll oli psühholoogiline piinariist usklike avastamiseks, aga ka nende usku tagasilangemise vältimiseks, sest hiljem pidi seda kordama igal aastal (Miyazaki 2003a: 14). Kes seda ei teinud, neid ootas surm või piinamine. Piinamise eesmärk oli viia inimene pigem apostaasini ja iga hinna eest vältida ohvri surma, sest sellised surmad kuulutati kristlaste poolt märterluseks (kui olid täidetud ka teised tingimused, sealhulgas olulisematena piht ja asjaolu, et kannatuse põhjuseks oli ohvri religioon).
 
Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni Meiji restauratsioonini kehtis üldise kristluse kontrolli süsteem '''kirishitan aratame'''. Põhilisemad meetodid olid rahaline boonus informantidele, viieperelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne budistliku templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastiku nimekirjad ja tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.<ref name="Miyazaki2003" /><ref name="Morris2018">Morris, James Harry. 2018. „Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan“. Surveillance & Society, 16 (4): 410-431.</ref> Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus see praktika, institutsionaliseerus ja alates 1660-ndatest aastatest oli see kasutusel enam mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina kuni 19. sajandi lõpuni.<ref name="Paramore2009">Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.</ref>Tuleb aga ära märkida, et selline anti-kirishitan poliitika oli lisaks osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist, ka teised religioonid ja sektid oli tagakiusamise all.<ref name="Morris2018" />
 
Peale Toyotomi Hideyoshi surma 1598.a. arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614.a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. Nüüd juba Tokugawa šogunaadis. Tokugawa Ieyasu (1543-1616) kehtestas oma positsiooni kuulsas Sekigahara lahingus 1600.a. Toyotomi klanni vastu, lõi Edo ''bakufu'' ehk sõjalise valitsuse 1603.a. ja lasi end keiser Go-Yozeil määrata selle valitsuse juhiks šoguniks (Higashibaba 2001: 131). Tokugawa Ieyasu oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga ja seega ametlikust poliitikast hoolimata lasi misjonäridel (kuigi vastumeelselt) veel tegutseda (Higashibaba 2001: 136).
 
 
9

muudatust