Tõukekelk: erinevus redaktsioonide vahel

Tõukekelk leiutati 17. sajandil [[Rootsi]]s, kus saarestiku jääl kasutati seda talvise sõiduvahendinda. Tõukekelk arendati nn veevedamise kelgust, mis oli ees lükatav kaubaveokelk.<ref name="jäälle80">Arvonen jt 2002, lk 80.</ref> Teise hüpoteesi järgi on tõukekelgu esiisa [[Norrland]]i metsakelk. Algselt oli tõukekelk puidust, kuid hiljem pikendati selle jalaseid ja seda hakati valmistama terasest. Teadaolevalt esimesed tõukekelgud toodi [[Soome]] aastal [[1889]].<ref name="kansan uutiset">Pekka Helminen: Köyhän miehen hevonen.</ref>

Tõukekelk oli algselt pigem transpordivahend koorma vedamiseks.<ref name="jäälle80">Arvonen jt 2002, lk 80.</ref> Rannikualadel kasutasid seda kalurid ja hülgekütid. Postiljonid kasutasid tõukekelku soojemate ilmadega, pakaseliste ilmadega liikusid nad suuskadel. Tõukekelgutamine oli omal ajal arvestatav talvine liikumisharrastus, mida naistele peeti sobivamaks varem sobivamaks kui naiste suusatamist.<ref name="kansan uutiset"/> Juba 1900. aasta paiku korraldati tõukekelgutamise võistlusi samaväärsena uisutamise ja suusatamisega.<ref name="jäälle80">Arvonen jt 2002, lk 80.</ref>

Tõukekelgu arengus toimus märkimisväärne muutus aastal 1900, kui [[Salo]] elektrik Oskari Terhi leiutas kelgule terasjalased. Kelgu püsttalad kallutati tahapoole, mis andisandsid tõukejalale rohkem ruumi ja parandasparandasid juhitavust. Pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] levis tõukekelk kogu Soomes, mille levikule aitas kaasa, kui puutöökoolides õpetati kelku meisterdama. Lapsed hakkasid seda kasutama siis, kui kelgu ehitus muutus tugevamaks ja turvalisemaks.<ref name="kansan uutiset"/>

Soome kelk on pikkade raudjalastega tool-tõukekelk, mis Eestis tuli kasutusele Soome eeskujul kasutusele 20. sajandi algupoole. Sellega saab kõval talveteel ja õhukese lumikattega jääl kiiresti liikuda. Soome kelgu võttis esimesena kasutusele Eesti rannarahvas. SellegaKaluritel oli kaluritelsellega hea merel liikuda, sest tõukejala alla seoti jalaraud. Ka [[Hülgepüük|hülgekütid]] olid harjunud oma talvistel jahtidel kelguga sõitma. Siledal jääl võis kütitud hülgeid ka niisama hülgeraua nööri pidi järel lohistada, tavaliselt kasutati selleks aga kelku. Kelk oli küll väike, kuid piisavalt tugev, et kanda kahte hüljest. Põhjarannikul oli uue ja moodsa tõukekelgu nimetus ''potku'' (soome keeles on tõukekelk ''potkukelkka'' või ''potkuri''). Soome kelgu levikut Eestis on seostatud ka soome keeleteadlase [[Lauri Kettunen]]i nimega, kes oli [[Tartu Ülikool]]i õppejõud aastatel 1919–1924. Fanaatiline keeleteadlane käis soome kelguga oma keele-uurimisreisidel ja sõitis sellega mööda [[Tartu]]t ringi.<ref name="soome kelk">Kaire Kenk 2004. [https://elu.ohtuleht.ee/151537/soome-kelk-taas-eesti-teedel Soome kelk taas Eesti teedel]. Õhtuleht. Vaadatud 12.05.2021.</ref>

Tänapäeval on tõukekelgud Eestis tagasi tulnud. Nendega liigutakse rohkem maapiirkondades, kus tingimused on soodsamad. Matkavarustuse rentijatelt saab laenata ka sportlikumaid tõukekelke. Tõukekelkudega on võimalik korraldada erinevaid üritusi, näiteks jäämatkasid.

Tõukekelgu sportlikud versioonid on ehitatud kergemateks ja kiiremateks, sest kasutatakse alumiiniumsulameid. Samuti on tehtud muid täiustusi, näiteks on kadunud iste. Soomes propageerib tõukekelgu ala ja võistluste korraldamist Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (SPPL)<ref>[http://www.potku.fi/ Suomen Potkukelkkailu- ja Potkulautailuliitto ry (SPPL)]</ref> ning rahvusvaheliselt International Kicksled and Scooter Assocation (IKSA)<ref>[http://www.iksaworld.com/ International Kicksled and Scooter Assocation (IKSA)]</ref>. KaSamuti korraldatakse ala maailmameistrivõistlusi. [[Kanada]]s peetakse võistlusi, kus tõukekelku veab etterakendatud kelgukoer.