Allveeakustika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
28. rida:
[[Fail:1986 beached whales in Flinders Bay (2).JPG|pisi|254x254px|Aastal 1986 kaldale kinni jäänud [[vaalad]] [[Flindersi laht|Flindersi lahes]]]]
=== Pärast teist maailmasõda, Hara laht ===
Pärast teist maailmasõda leidis allveeakustika taas rakendusi väljaspool militaarvaldkonda. Akustiline merepõhja kujutamine sai [[1960. aastad|1960. aastatel]] võimalikuks [[külgvaatesonar]]ite ja [[1970. aastad|1970. aastatel]] [[lehviksonar]]ite (''multi beam echo sounders'') esiletulekuga. Kajaloodide rakendused laienesid [[kalandus]]se [[kalaparv]]ede lokaliseerimiseks. Lisaks arendati [[meregeoloogia]] jaoks akustilisi profileerijaid merepõhja setete ja mere aluspõhja uuringuteks. Veealuseid akustilisi sideühendus- ja positsioneerimissüsteeme kasutatakse tänapäeval mitmesuguste rakenduste tarbeks laialdaselt. Akustilised [[Doppleri efekt|Doppleri nihkel]] põhinevad [[hoovus]]te profileerijad olid [[Füüsikaline okeanograafia|füüsikalises okeanograafias]] laialt levinud mõõteriistaks juba 1980. aastate lõpust<ref name=":0">Lurton, Xavier. ''An introduction to underwater acoustics: principles and applications''. Springer Science & Business Media, (2002)</ref>.
Samas tingis [[Külm sõda|Külma sõja]] puhkemine merevägedes allveeakustika alase uurimistöö jätkumise, kuna mõlemad osapooled soovisid saavutada [[Allveesõda|allveesõjas]] vastase üle otsustavat tehnoloogilist ülekaalu. Antud põhjustel ehitati [[1950. aastad|1950. aastate]] lõpus ka [[NSV Liidu merevägi|NSV Liidu mereväe]] poolt [[Hara laht|Hara lahte]] [[Suurpea mereväebaas]] laevade [[Väli|füüsikaliste väljade]] uurimiseks. Antud baasis oli ka pealvee- ja allveelaevadelt kiirguva ja peegelduva heli mõõtmiseks kolm merepõhja paigutatud mõõteplatvormi, millel igaühel asetses viis hüdrofoni koos [[Eelvõimendi|eelvõimenditega]], veealuste kaablitega ja kaldal paiknevate seadmetega. Mõõtesüsteemi kutsuti nimega "Altair" ja koostati Teadusuuringute Keskinstituut "Morfizpribor" (Morfizpribor Central Research Institute).<ref>{{Raamatuviide|autor=NN Fedorov ja RI Eikhenfeld|pealkiri=The History of Development of Hydroacoustic Measurements at the CRI Morfizpribor. In History Of Russian Underwater Acoustics|aasta=2008|kirjastus=World Scientific Publishing Co|lehekülg=987–1007}}</ref>
Inimtekkeliste allveehelide võimalikest halbadest [[keskkonnamõju]]dest saadi USA-s teadlikuks 1970. aastate lõpus, pärast esimesi nafta- ja gaasipuurtornide põhjustatud helidest tulenevate arktiliste [[mereimetaja]]te häiringu reaktsioonide uurimisi<ref>W.J. Richardson, C.R Greene Jr., C.I. Malme, and D.H. Thompson, ''Marine mammals and noise'', Academic Press, San Diego, CA, (1995)</ref>. Madalsageduslike aktiivsonarite mõju mereimetajatele on uuritud alates [[1990. aastad|1990. aastate]] keskpaigast, kui esimesi suurearvulisi [[Vaalalised|vaalade]] kaldale kinnijäämisi hakati seostama militaarsonarite kasutamisega.
| |||