Universumi soojussurm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Universumi soojussurm''' on olek, mille korral langeb temperatuur elutegevuse jaoks univerumis liiga madalaks ehk kõik on lõpuks külm ja surnud.<ref name="ORaWy" />
==Idee päritolu==
Soojussurma mõte näib tulenevat [[Termodünaamika teine seadus|termodünaamika teisest seadusest]], kui käsitleda kogu universumit ühe suure suletud süsteemina. Kuna suletud süsteemis entroopia paratamatult suureneb ja
Soojussurma oletusest kirjutas esimest korda 1777. aastal prantsuse astronoom [[Jean-Sylvain Bailly]]. Ta tegi seda oma astronoomia ajalugu käsitlevates kirjutistes ja kirjavahetuses [[Voltaire|Voltaire'iga]]
Soojussurma idee on kui termodünaamika seaduste tagajärg. Esimesena pakkus selle välja 1851. aastal [[William Thomson|William Thomson, esimene parun Kelvin,]]
Lihtsamalt öeldes, kui kaoksid kõik temperatuurierinevused ning temperatuur ühtlustuks, saabuks universumi soojussurm. See tähendab, et alati peab olema temperatuuride vahe. Elu Maalgi on võimalik vaid seetõttu, et on olemas kuum keha [[Päike]], jahutav keha ehk külm maailmaruum ning töötav keha [[Maa (planeet)|Maa]]. Termodünaamika järgi läheb energia alati üle soojemalt kehalt külmemale, mistõttu soojem keha jahtub ja külmem keha soojeneb, kuni temperatuurid on võrdsed. Igaviku jooksul ühtlustuvad kõik temperatuurid maailmas. See tähendaks aga, et igavese universumi korral peaks soojussurm olema juba saabunud, kuid nii see ei ole. Selle paradoksi sõnastas 1865. aastal [[Rudolf Clausius|Rudolf J. E. Clausius]], kes oli üks termodünaamika rajajaid. Kui aga eeldada, et universum paisub, siis see paradoks kaob, sest pidev paisumine jahutab ja tasakaalu ei tekiks.<ref name=":2" />
==Ajalugu==
[[Fail:Lord Kelvin photograph.jpg|pisi|Parun Kelvinil tekkis mõte universumi soojussurmast aastal 1852]]
Universumi soojussurma idee tuleneb termodünaamika kahe esimese seaduse rakendamisest universaalsetele protsessidele. [[William Thomson]]
Aastal 1852 avaldas Thomson ajakirjas On a Universal Tendency in Nature (Üldkehtiv kalduvus looduses) loo "[http://zapatopi.net/kelvin/papers/on_a_universal_tendency.html The Dissipation of Mechanical Energy]" (Mehaanilise energia raiskamisest), milles ta kirjeldas termodünaamika teise seaduse alguses kokku võetud seisukohta, et mehaaniline liikumine ja selle liikumise tekitamiseks kasutatav energia kipuvad loomulikult hajuma või kaduma.<ref name=":1" /> Kõik ideed selles ajakirjas päikese vanusest ja universaalse operatsiooni dünaamika rakendusest meelitasid [[William John Macquorn Rankine|William Rankie]]'t ja [[Hermann von Helmholtz]]'i. Nad on vahetanud ka ideid sellel teemal.<ref name="nAJit" /> Aastal 1862 avaldas [[William Thomson|Thomson]] artikli "On the age of the Sun's heat" (Päikese soojuse ajastul), kus ta kordas oma põhilisi uskumusi energia hävimatusest (esimene seadus) ja energia universaalsest hajumisest (teine seadus), mis põhjustavad soojuse levikut, kasuliku liikumise (töö) lõpetamist ja potentsiaalse energia ammendumist materiaalse universumi kaudu. Lühidalt, selgitas ta enda arvamust tagajärgedest universumile tervikuna. Põhipunktis kirjutas Thomson: <blockquote>Kui universum oleks piiratud ning jäetud järgima kehtivaid seadusi, siis tulemus oleks paratamatult olnud universaalne puhke- ja surmaolukord. Kuid universumis oleva aine ulatuse piirangut ei ole võimalik ette kujutada. Seetõttu teadus osutab pigem lõputule arengule, läbi lõputu ruumi, mis hõlmab potentsiaalse energia muutmist katsutavaks liikumiseks ja sealt soojuseks, kui ühele ainsale piiratud mehhanismile, mis peaks kasutama kõike võimalike ressursse ning siis peatuma igaveseks.<ref name="9Jmbu" /></blockquote>
|