Johann Köler: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 7 baiti ,  1 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
| Surmaaeg = {{Surmaaeg ja vanus|1899|04|22|1826|03|8}}
| Surmakoht = [[Peterburi]]
| Tegevusala = [[maalikunstnik]]
| Kunsti õppinud = [[Peterburi Kunstide Akadeemia]]
| Kunstivool =
| Tuntud teoseid = [[Truu valvur]], Ema portree
}}
==Elukäik==
[[Pilt:Johann_Köler_1859.jpg|pisi|left|Johann Köler – autoportree (1859)]]
Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal [[Vastemõisa vald|Vastemõisa vallas]] Kööbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena. Johann elas Kööbral aastatel 1826 – 1838. Lubjasaare talu rentnikuks sai Jüri Köler 1843, Johanni isa Peet Köler sai Lubjasaare peremeheks 1847. st Johann Köler pole kunagi Lubjasaarel elanud. Johann külastas Lubjasaare talu kui peremeheks oli tema noorem vend Andres Köler aastatel 1863 ja 1864.
 
Üheksa-aastaselt saadeti Köler [[Viljandi]]s tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde ja pandi seal kooli. Vanematel puudus raha, et poiss pärast [[kreiskool]]i lõpetamist [[gümnaasium]]i saata ning tulevane kunstnik asus Vastemõisa valitseja Faberi teenistusse, et abistada teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Poisi joonistusoskust märganud Faber saatis ta oma Võnnus elava maalermeistrist venna juurde õpipoisiks. Sellel kohal töötas noormees järgmised seitse aastat.
1846. aasta oktoobris sõitis tulevane kunstnik [[Riia]]st [[Peterburi]], kus elas esialgu juba kümmekond aastat Peterburis töötanud Tõnise juures ning teenis elatist Gölitzi sildimaalimistöökojas. Kahe aasta pärast astus Köler [[Peterburi Kunstide Akadeemia]] õhtukursustele. Esialgu õppis ta õhtuklassis joonistamist. 1851. aastal täieõiguslikuks õpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. Köler õppis [[Markov]]i juhendamisel maalikunsti ning lõpetas akadeemia ajaloomaali alal mütoloogiaainelise teosega "Herakles toob Kerberose põrguväravast" ([[1855]], [[õlimaal]]). Teos on [[Eesti Kunstimuuseum]]is ja selle eest pälvis Johann Köler väikese kuldmedali.
 
Pärast ülikooli reisis Köler mitmel pool Euroopas. [[1857]]. aastal läks ta [[Berliin]]i kaudu [[Pariis]]i ning käis [[Saksamaa]]l, [[Holland]]is ja [[Belgia]]s. Järgmisel aastal reisis üle [[Alpid]]e ning läks [[Milano]], [[Genova]] ja [[Firenze]] kaudu [[Rooma]], kus töötas ühes eraakadeemias kostüümiklassis, omandades seal täiuslikult [[akvarell]]tehnika. [[1857]]–[[1859]] esitles kompositsiooni "Kristus ristil" (õli, Eesti Kunstimuuseum), mis [[1859]]. aastal sattus Rooma kunstinäitusele. Johann Köler valiti Rooma Saksa kunstiühingu liikmeks ning 1[[1861|861]] Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemikuks. 1862. aastal pöördus ta tagasi Peterburi, kus sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning oli kuni 1874. aastani keiser [[Aleksander II]] tütre, suurvürstinna [[Maria Aleksandrovna]] kunstiõpetaja. Peterburis veetis ta suurema osa oma ülejäänud elust.
 
Köleril olid tihedad sidemed keisri õukonnas, ta suhtles mitmete kõrgintelligentsi hulka kuulunud perekondadega ning oli aastakümneid Peterburi eesti haritlaskonna juhtfiguure. [[1867]]. aastal sai ta riigikantsler [[Aleksandr Gortšakov]]i portree eest ([[1867]], õli, [[Moskva Ajaloomuuseum]]) professori tiitli. [[1869]]–[[1870]] töötas ta Peterburi Kunstiakadeemia kostüümiklassi akvarelliõpetajana. [[1874]]. aastast oli Köler [[Belgia]] Kuningliku Akvarellistide Ühingu auliige ja [[1877]]. aastast Peterburi Kunstiakadeemia nõukogu ülemääraline liige.
 
Köler suri 22. aprillil 1899. aastal oma ateljees Peterburis [[Vassili saar]]el [[südamerabandus]]se.<ref name="EKM, 2001" /> Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale [[Suure-Jaani kalmistu]]le. 1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule skulptor [[Amandus Adamson]]i loodud pronksist Köleri büst, millel on kiri: ''Professor Johann Kölerile austuse ja tänu täheks sugurahwalt ja sõpradelt''.<ref name="EKM, 2001" />
==Tegevus Eestimaa hüvanguks==
[[Pilt:Johann Köleri haud.JPG|pisi|Johann Köleri haud [[Suure-Jaani kalmistu]]l.]]
Johann Köler oli koos Eesti lihtrahvast pärit nn [[Peterburi patrioodid|Peterburi patriootide]] [[Philipp Karell]], [[Friedrich Nikolai Russow]], [[Johann Rudolph Berendhoff]]iga esimesed, kes hakkasid tõstatama küsimust vajadusest Eestimaa ajaloo eestlastepoolse tõlgendamise kohta, mis oleks erinenud 19. sajandi teise pooleni kehtinud baltisaksa ajaloolaste tõlgendusest Eesti- ja Liivimaa vallutamisel 13. sajandil. Köleri poolt [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]]le saadetud kirjas tõstatatud teema oli aluseks [[Carl Robert Jakobson]]i “[[Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne|esimeses isamaakõnes]]” 1868. aasta oktoobris Tartus toodud teesidele, mis tegid Eesti ajaloo hindamises põhimõttelise muudatuse, muutes senise baltisaksa ajalookajastuse: kui varasemas käsitluses valitses Eestis enne sakslaste tulekut 13. sajandi alguses metsik ja barbaarne aeg, siis Jakobsoni järgi oli Eestis kuni sakslasteni “valguseaeg”, millele pärast vallutust järgnes mitme sajandi pikkune “pimeduseaeg”, mis alles [[ärkamisaeg|ärkamisajal]] on muutumas “koiduajaks” – uue vabaduse perioodiks<ref name="g6GNT" />.
 
Köler võttis osa eestlaste [[Ärkamisaeg|rahvusliku liikumise]] algatustest, olles vahendajaks eesti rahvuslaste ja [[Venemaa keisririik|Venemaa]] võimuorganite vahel. Pooldas [[Eesti Aleksandrikool]]i asutamist ning oli alates [[1870]]. aastast [[Eesti Aleksandrikooli peakomitee]] liige. Kuulus [[Eesti Kirjameeste Selts]]i.<ref name="EKM, 2001" /> Kunstnik andis kodukandis hoogu vanavara kogumisele. [[1873]]. aastal koguti Köleri õhutusel [[Peterburi Kunstide Edendamise Selts]]i juurde loodud muuseumile [[Viljandimaa]] rahvariideid ja etnograafilisi esemeid.<ref name="EKM, 2001" />
* Vene kultuuri- ja riigitegelaste portreed ning kodukohamaastiku pildid
* Nikolai Petrovitsch Semjonovi tütre portree. 1865. Õli, lõuend.
* Roomlanna
* Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree
* "[[Herakles toob Kerberose põrguväravast]]"
Anonüümne kasutaja